Ma langesin 45 korrust

Igal tööpäeva pealelõunal kondab hunnik pubekaid koolist koju. Mida nad mõtlevad?

* * *

Päike sirab taevas nagu mingi hull prožektor ja lumi krudiseb talla all. Nagu muinasjutus. Ainult et päike paistab. Muinasjuttudes on tavaliselt öö, kui lumi krudiseb ja siis kuskil on mingi hunt või katk või mingi muu jama.

Vähemalt saab valges ikka koju minna, mitte ei pea pimedas luusima, nagu enne jõule.

Nagu me käisime Rassi ja Raineri ja nende A-klassi tsikkidega enne aastavahetust mustakal. Enne aastavahetust on lahe. Raineril oli enne aastavahetust sünnipäev, no ta sai head pappi. Vanaema kinkis talle pappi ja siis tädi käest ta sai ka pappi. Enne aastavahetust müüakse rakette ja paugukaid ja sellist kraami. Me siis peale Raineri sünnat ostsime kõik paugukaid – no ja Rainer ostis mingeid rakette ja ikka kallimat värki kah ja siis me lasime neid Lepistiku pargis. Mingid vene mutid jooksid oma koertega hangede vahel teeradadel ja karjusid et me oleme üldse fašistid ja huligaanid ja siis veel midagi vene keeles. Ma ei saanud sellest aru, mida nad karjusid, aga vihased olid küll. Mutid üldse vihastavad kõige peale. Vanadel inimestel on närvid ikka täitsa perses. Kui mul teeb keegi nina all pauku, no mul on täitsa kama. Kui just keegi ei ehmata. Seda ma ei salli, see on vastik, nagu süda jätaks vahele või hing jääks kinni.

Aga need mutid on üldse jamad, nad ei viitsi taga ajada ja nende koerad ei tule kah järgi, sest kui lähed teepealt lumehange, siis nende näsplitel ei ulata ju jalad maha. Hüppavad hange ja sibavad seal koha peal, kuni mutid oma pudeliarjad hunnikust jälle välja tarivad. Päris lahe. Mõni koer kardab üldse pauku ja paneb teisele poole klähvides ajama, kui oma mutiga pauguka lähedusse satub. Üldse, no need ei ole mingid kuulid coerad. Need on sellised pisikesed ja karvased mitte nagu mingid taksid või bulldogid või jackrusselid.

Mu sõbra klassivennal on lahe koer, selline jumalast rahulik, sileda karva ja jubeda lõustaga elukas. Mingi tõukoer. Umbes nagu mingi sardell nelja viineri otsas. Ega näol ja tagumikul tal ei ole kah eriti vahet, lihtsalt koon on natuke jämedam ja lühem kui saba.

Aga see on lahe koer, see peeretab jumalast palju ja ikka räiget haisu. Ükskord me olime selle kuti pool, mängisime arvutiga no ja siis koer peeretas rämeda haisuga peeru. Täiesti tasakesi. Kõik hoidsid ninast kinni ja alguses arvasid et see vend ise peeretas aga siis ta seletas, et ta koer peeretab koguaeg sedasi. Pärast koer peeretas veel mitu korda, siis me kõik naersime ja ütlesime et see vend tegelikult ise peeretab seda rämedat koerapeeru, hehehee.

Äge koer on jah — ma tahan endale kah koera, kui mu hamster ära sureb. Vanemad muidugi ei taha võtta, sest nad ei taha temaga  jalutamas käima hakata.Ütlevad, et ma ei korista oma tuba ega puhasta isegi hamstrit, no aga koer ei ole ju hamster. Koerad on lahedad ja neil ei olegi üldse vaja puuri puhastada. Neil üldse ei olegi puuri. Koertest on ikka kasu kah. Nendega on julgem väljas käia ja nad on head sõbrad. Isegi koerasitt on äge — kui me seal Lepistiku pargis paugutajatega mässasime, siis me mängisime demineerijaid kah. Lasime miine õhku. Koerajunne, noh. Kui paugukas junni sees plahvatab siis sitta lendab sitta kanti ikka, heheheheee. Koerad on igatahes lahedad.

Jah, enam ei pea pimedas trolli ootama, nüüd saab koolist jälle valges minema. Koolis on muidugi jama. Õpisid on kõik mingid idikad. Meie Pääsuke on kah mingi idikas. Klassijuhataja. Ma ei tea, mõtleb et ta on mingi jumal taevas või. Iga kord sõimab, kui midagi kuuli selga panen. Veltsi peale karjus eile klassi ees, nagu oleks täiesti ära pööranud. Veltsil olid lahedad skeiteri püksid, mingite nööride ja pannaldega, kamomustriga ja selliste neoonkollaste triipudega. Pääsuke hakkas säutsuma nagu oleks kevad käes. Et mingid gettopüksid ja narkarivärk ja meil on koolivorm kohustuslik. Ma ei saa aru mis värk selle koolivormiga on neil, kas kõik peavad olema nagu mingid nohkar-luuserid ühte moodi mingite nõmedate kampsunite ja haigete siniste pükstega.

Ükski kuul laps ei pane sellist jama selga kunagi, maivõi. Täna nokkis Pääsuke mind kah. No et mul ei olnud koolivormi. See tähendab, mul ei olnud üldse ühtegi koolivormi asja. Ma ütlesin talle küll, et püksid on pesus ja kampsun on väike ja särk jäi vanaema juurde. A no see mutt on mingi vapsee. Hakkas pihta kõigepealt sellega, et ma olin eelmine kord öelnud et kampsun on suur ja püksid on katki. Ja siis tuli mingi terve vahetunni aja seda jama. No ma tegelikult ei pannudki seda mõttetut koolivormi selga, sest ma ei tahtnud. Miks nad arvavad, et ma pean nii riides käima üldse, nagu neile meeldib, ma ei saa aru. Ja mu slippidega ei sobi üldse see koolivorm, see on täiega nõme värk. Mingi vanaema niikuinii mõtles välja selle idiootse vormi. No ja ma mingite sandaalidega ka ei käi ju koolis, ma ei ole mingis teises klassis enam.

Siis sõimas veel seellepärast kah, et me jooksime treppide peal ja siis jooksime tal eest ära, kui ta karjus et me ei jookseks treppide peal. No ta vihastas muidugi, et ta ei saanud meid kätte. Loll mutt ajas taga, ise on mingi nelikendviis vähemalt. Ime oleks olnud kah, kui ta oleks kätte saanud. Kehka õps võib-olla saaks kätte, kuigi see on kah tegelikult laisk. Ta ainult vilistab, üldse ise joosta ei viitsigi.

Eriti imelikud on need täiskasvanud ikka. Ise nad vinguvad pidevalt, et me ei tee midagi, istume arvutis ainult kogu aeg – ei jookse väljas ringi ja ei tee mingeid nende eriti haigeid ajaloolisi murumänge, tänu millele nemad kõik nii head ja terved inimesed on no aga kui me siis jookseme natuke, siis hakkavad kohe karjuma et ei tohi joosta ja tuleb rahulikult jalutada ja mis kõik jama veel. Täiesti haige värk. Ise nad jee õues sul jooksmas käivad. No ja närvid on neil ka ju peale oma sportlikku elu täitsa korras, eksole. Jee-jee.

Üldse, õpsid on eri lollid. Inkas meil on mingi praktikant kuskilt ülikoolist praegu. Õps ise vist puhkab kuskil või ma ei tea kah mis värk õieti on. Ma loodan, et puhkab. Kui tagasi tuleb, toob kommi siis niikuinii.

Mul oli nohu, kui õps ära läks ja see praktikant tema asemele tuli ja keegi ei saanud täpselt aru, mis värk oli. See inka praktikant Seppik igatahes alles õpib seda värki. Näha on kah. Mulle pani täna vapsee kahe eksole. Kurat, ema sõimab õhtul jälle niikuinii nüüd näo täis kah, eksole. Praegu juba keeb tööjuures niikuinii – ta vaatab vahel töölt lõuna ajal seda kuradi e-kooli.

Mingi hea kild vä, ma ei tea, noh. Korrus. Kuradi korrus. Ise ta on üks kuradi korrus, ma ütlen.  Seppik on ikka eriline sai küll peast. Level on tase, eksole. No ja tase on ju nagu korrus. Muudkui ronid ülesse, üks teise järgi. Ma kodus muud ei tee, kui neid leveleid koguaeg.  Ma olen igatahes kolmeaastasest peale teadnud, et level on tase. Ta ütleb mulle, et ainult floor on korrus. Ma ütlesin talle, et ta on ise üks korrus. Kuradi idioot. Mis ta ise ütles – ta on filoloog. Ise on idioot ja ei teagi üldse, et ta on idioot või mis see level on. Eriline filoloog ikka küll, ma ei tea.

Kuidas selline saab üldse õpetaja olla, inglise keele õpetaja, kes ei tea isegi, misasi level on ja misasi floor on. Õpikus oli üldse kirjas et floor on põrand. Pärast vaatasin veel et level on seal taga üldse “tasane”.  No see õpik on kah 1986 aastast. Antiik. Siis oli neil võib-olla üldse kõik väga tasane.

Seppik võiks minna lasteaeda üldse tagasi oma ülikooli asemel ja küsida seal, mida level tegelikult tähendab. Teises rühmas teavad kõik tited kah, et level on tase.  Ma tegin, kui ma lasteaias käisin, Doom II läbi. 32 levelit pritsisin roheliste kollide verd, kõiki salakohti teadsin. Ta räägib mulle et floor on korrus, no ma selle kirjutasin tegelikult kah, aga põrandana. Aga ma kirjutasin flour ja see pidi olema jahu. Kuradi jahu, ma ütlen. Kuradi transkriptsioon või mis jama see oli. No mul oli muidugi seal sõnade töös veel kuus viga peale selle, a need olid mingid lollid vead üldse. Tegelikult ma ainult ühte sõna ei mäletanud, no ja  siis ma tuletasin seda meelde ja ei jõudnud järgmist kirjutada.  Jama ühesõnaga.

Saaks nüüd kähku trolli, tahaks juba arvutisse. Sest no kui ema koju jõuab, siis ta hakkab mind jälle represseerima kohe. Selle sõna ma õppisin ajaloos täna. Jälle level juures, eksole. Muidugi hakkab represseerima õppimise pärast ja siis veel seepärast et ma selle kahe sain. Närvid on läbi vanadel, ma ütlen.

Ma loodan et ta ei hakka märatsema jälle ja ei kisu mul arvutil jälle neid juhtmeid ära. Niigi piiravad mu arvutiaega. Kui ma olin kolmene ja kodus olin parajasti lasteaiast, ma võisin peaaegu päev läbi istuda ja Doomi mängida. Nüüd hakkavad kohe kaagutama kui ma paar tundi mängin.  A täna peab kindlasti mängima, meil on kokku lepitud klanni miiting. Kõik mängivad, mul sõber ei teegi üldse midagi muud. Koolis kah käib, kui ei käi, siis ema kirjutab päevikusse, siis mängib päev läbi. Õpsid usuvad kah et tal on vilets tervis – ta näost selline kahvatu koguaeg. Ma oleks kah kui ma öösel arvutiga mängiksin kogu aeg, ma arvan. Mõnel, raisk, on ikka elu.

A mina pean mingis trennis käima, ema on täielik nats selle koha pealt, ei lase üldse oma elu elada. Ütleb et muidu ei lase mul üldse arvutis istuda. Et muidu ainult mängin ja söön ennast arvuti taga paksuks nagu see sõber no ja pean prille hakkama kandma. Oma asi, ega tema silmad ei ole. Mul üldse mingit vaba aega sedasi ei jää. Ja läätsed ongi ägedad tegelikult, saab silmi muuta ja kuuliks teha ennast. A prille ma küll ei taha, prillid on mingitel nohkaritel ja pededel ainult. Margusel on ka prillid ja ta on täielik nohkar. Käib mingis raamaturingis ja osaleb viktoriinidel ja läheb kell üheksa magama. Ise on 11. Täitsa haige laps.

Nii, arvuti panen käima ja mängin edasi. Loodame,  et ema liiga kiiresti koju ei jõua. Ehk läheb ja tšillib kuskil ringi, äkki tal on täna kool kah või midagi. Siis saab mõnusalt mängida. Tegime paari sõbraga oma klanni no ja nüüd see on juba päris suur ja feimi on ikka kah. Ma olen päris tähtis seal, aga see seis ei püsi, kui ma ei mängi kah. Täna on täitsa kiire ühendus serveriga  …

* * *

Kurat, ema tuli juba koju. Ainult tund aega jõudsin mängida. Mingi jama. Muidugi ta juba teadis, et ma koolis kahe sain. Ikka peab kohe märatsema hakkama, eksole. Vedas mul monitori toast ära. Ma ei saa enam isegi Wiiga mängida nüüd. Kurat. Täielik nats. Mingid hinded, noh. Mis see üldse tema asi on, eksole, minu elu. Ise tean, mis teen. Ma üldse saan kohe 12 juba. Aru üldse nad ei saa.

Sellst kah ei saa aru, et peale kooli ei taha kohe jälle õppima hakata keegi, just ju õppisin koolis. Vahepeal on vaja puhata kaa ja mängida. Homme lähen peale kooli Rassi juurde ja mängin seal. Või lähme hängime Solarises koos Raineriga, võib-olla tulevad need aaa-kad kah.

Ta muidugi rebis mul selle monitori jälle kõige olulisemal kohal ära, a ta ei saa sellest ise arugi.  Klannivärki ei saa nii teha, et järsku lihtsalt kaod ära, eksole. Rass helistas, ütles et ma kaotasin just 45 levelit, et miitingul ei olnud. Ütleks emale ja Seppikule nüüd, et nende  pärast “ma langesin 45 korrust”, kas nad ikka ei saaks sittagi aru? Ja Seppik pani mulle veel kahe.

Lollid vanurid, ma ütlen.

Kirjutajate Kommuuni jaoks, Tallinnas, 3. veebruaril 2010

~ kirjutas J.A. &emdash; 2010/02/03.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: