Ristisõdija kojutulek

Vatikani Ülestõusmispühade missa, kus liturgia viib läbi paavst isiklikult, on katoliku maailma üks tähtsamaid iga-aastaseid ususündmuseid. Püha Peetruse väljakul toimuva missa keskpunktis on loomulikult paavst. Usklikke, palverändureid aga ka niisama uudishimulikke on end missa ajaks väljakule pressinud terved hordid. Kõik nad tahavad näha paavsti ja saada osa elavast ajaloost. Isegi, kui nad ei usu, saavad nad tulevikus öelda oma poegadele ja tütardele, et on siin olnud ja sellest riitusest osa saanud.

Palverändureid on sellel päeval täis terve Rooma linn, Vatikanist rääkimata. Loomulikult ei mahu kogu see inimmass väljakule. Siiski tulevad nad siia – mõned kord elus, mõned igal aastal, et kinnitada ja tugevdada oma usku ning tähistada Jumala poja ülestõusmist. Missale järgneb Urbi et Orbi – paavsti palvus ja kõne “linnale ja maailmale”, milles ta annab edasi oma soovid ja mõtted.

Kõiges selles järgis traditsioone ka 2010 aasta Ülestõusmispühade missa. Paavst Benedictus XVI viis läbi kurnava liturgia, esitas seejärel oma kõne ja palve ja tänas siis kõigevägevamat, mis andis ühtlasi märku missa lõppemisest. Rahvas kohises rahulikult, tänulikult nagu mets, mida on palaval suvepäeval kosutanud õrn, merelt jahedat õhku kandnud briis.

Kardinalide saatel paavst tõusis, et peagi saatjate toel oma aukohalt liikuma hakata. Ta toetas end enne pikemat sammumist hetkeks oma suure ristiga raske saua najale, et oma maistest vaevustest räsitud puusale ärkamiseks aega anda, kui tema silmi pimestas ere sähvatus.

Seda sähvatust nägid kõik – tema lähemad kaaskondlased, triibulistes vormides hellebardidega ihukaitsjad, kel kõigil olid püksivoltide vahele lasersihikuga parabellumid peidetud, kui ka väljakule kogunenud inimesed, kes seisid esimestes ridades. Ainul paavsti läheduses oli võimalik tunda teravat osoonilõhna, mis ereda sähvakaga kaasnes.

See sähvakas oli kestnud üsna üürikese hetke, täites õhu omalaadse elektriga; kõrgelt laotuvat valgussammast oli aga näinud kogu väljak. Rahvas muutus rahutuks. Paljud viskusid põlvili, uskudes kummardavat Jumala enese või vähemalt tema taevase märgi ees, mis otse imena paavsti jalge ette langes, mõned tormasid tuhatnelja üle esimeste, kartes enese elu ja hinge pärast, peljates islamiterrorismi värsket rünnakut ja uskudes kõige hullemat. Mõni palvetas, sest uskus, et saabunud on viimne kohtupäev, teine embas ligimest ja rõõmustas, et nüüd võib alata Issanda riik. Kaos ja paanika näis siiski juba enne õiget puhkemist hääbuvat.

Benedictus XVI oma kaaskonnaga oli paigale naelutatud justkui oleks see kahtlemata püha valgus pühad mehed soolasambaiks muudanud. Õigupoolest oli neid tabanud teadmatuse ülim aste – paavstil ju ei ole antud juhiseid puhuks, kui ta peaks lihas ja veres oma ülemuse palge ette sattuma. Tema kants on usk, aga mida teha usuga, kui taevas on ilmsi sinu jalge ees?

Valgussammas oli kadunud. Seal, kus see oli maad puudutanud, seisis nüüd keskmist kasvu mees. Tema pead ehtis hõbepeeglina läikiv kiiver, millelt tagasihelkiv prožektorivalgus Benedictuse silmi pimestas. Nii nägi ta oma raugasilmi kissitades ainult hädavaevu, et mehe sääremarjadeni ulatuvat läikivat rõngassärki ehtis suur, punane rist. Risti alumist osa poolitas nöör, mis rõngassärki vöö kohalt keha ümber hoidis.

Alles nüüd märkas paavst, et paari sammu kaugusel mehe seljataga seisid kaks mehest vähemalt peajagu pikemat olendit. Neil olid suured pead, tugevad käed ja jalad. Nende silmad olid suured ja mustad; seda, kus oli nende lõug, ei saanud esimesel silmapilgul öelda. Nende nina meenutas kõige enam mõne linnu nokka. Nende õlgade tagant paistsid … tiivad! Seljale kokkuvolditud suured, tugevad tiivad, mitte sellised sulised pehmed ehted, nagu mõnel vanal pildil. Need tiivad olid nahksed ja soomusjad ja puudutasid peaaegu punast vaipa, millele see kummaline kolmik ootamatult oli tekkinud.

“Hac die, quam fecit Dominus, Solemnitas solemnitatum, et Pascha nostrum: Resurrectio Salvatoris nostri Jesu Christi secundum carnem,” ütles peegelkiivriga mees, langes paremale põlvele ja langetas pea. Inglid tema seljataga kummardasid, astudes vasaku jalaga pool sammu tagasi.

Paavst sulges silmad ja minestas.

Monsenjöör Gaenswein, paavsti usaldatud abiline ja erasekretär oli see, kes päästis vana trepist alla veeremisest. Kiirelt tegutsedes haaras ta oma hoolealuse pehmenenud jalgadelt käevangu ja pistis talle oma vasaku käe hetkeks nina  alla. Eemalt võis tunduda, nagu kaitseks ta paavsti nägu ereda valguse eest või lehviataks talle kiire liigutusega värsket õhku. Tegelikult aga oli tema vasaku käe neljanda sõrme ümber klotser.  Klotseris oli õhukindlalt peidus nuuskpiiritusega immutatud vatt, millelt Gaenswein eelnevalt sisseharjutatud liigutusega kaane eemaldas.

Püha Tool võttis jalad alla. “Rahu!” ütles Gaenswein tasa, väljapeetult ent väga enesekindlalt. Hellebardidega ihukaitseväelased, kes vahepeal olid paavsti poole liikuma hakanud, tardusid oma kohtadele. Paavsti pilk selgines hetkeks.

Pater sanctus, ignosce mihi, quaeso!” ( ladina keeli: Püha isa, andesta mulle palun ) “Tean, et olen vast Teile etteteatamata kombeil sattunud Teie Pühaduse palge ette ja seda nii ebasobival hetkel. Siiski tahan Teile vanduda, et nii tehes ei ole ma tahtnud haavata Püha Tooli ega Kõigevägevama au. Paraku ei jätnud Teie kaaskond mulle muud võimalust Püha Isa audientsi saamiseks, kuigi olen seda üritanud.”

End kogudes ei osanud paavst ega tema kaaskond sorava kuid loomult arhailise ladina keele peale midagi kosta ja peegelkiivris mees jätkas, endiselt langetatud pilgul:

“Ma olen vend Bernard, sõdurmunk, kelle viimased jalajäljed jäid maamulda meie Issanda aastal 1098, kolmandamal juunil, kui me julge Taranto Bohemondi eestvedamisel lõpuks peale pikka piiramist Antiochi sisse tungisime. Siis jäin ma lahingumöllus kadunuks, ega oska öeldagi, kas minu eest sel segasel ajal hingepalvet peeti.  Igatahes kuulsid minu enese viimaseid palveid vist inglid, kes mind toona, aga ma ei saa küll mitte öelda, et Issanda otsesel käsul, omas pühas valguses otse lahingumöllust taevasse tõstsid. Omaarvates olin toona ühe väärusulise paganast saratseeniraisa kõveraotsalise mõõga läbi surmavalt haavatud.

Et selist jumalavallatut juttu ükski ristiinimene ei usu, arvasin ma isegi kohe ja polnud seeläbi tegelikult üllatunud, kui Teie abilised minu palvetele audientsile pääseda ei vastanud. Eks ignoreerisid nad neid mõne vaimust vaevatu lalina pähe. Oleksin kõik sinnapaika jätnud, aga nähes, kuhumaale maailm on minu eemalviibimise ajal jõudnud, pidin siiski Teie palge ette saabuma.

Et mind aga ketseri või hullu pähe ei võetaks, palusin ma kahel inglil enesega tagasi maa peale tulla. Minu selja taga seisavad Miikael ja Aleksander – nii olen ma nad ristinud – kes on viimased aastasajad minu kõrval olnud. Nende eriskummaline ilme ei luba ehk oletada, et ma kõik, mis ma siinkohal räägin, välja oleksin mõelnud.”

Nüüd oli end koguda jõudnud nii paavst kui tema kaaskond. Monsenjöör Gaenswein sosistas midagi paavsti kõrva, mispeale see vaatas nüüd juba päris selgel pilgul end Bernardiks nimetanu suunas ja ütles napilt kuid selgelt: “Insisto nos!” (Järgnege meile) ja jätkas saatjaskonnaga varem planeeritud teekonda.

Väljakutäis rahvast jälgis tavapärasest kiiremal sammul liikuma hakanud protsessiooni tummalt, vahetades omavahel mõistmatuid pilke. Rongkäigu lõppu ehtis punase laternana kummaline, peegelkiivris mehest ja kahest tiivulisest peletisest koosnev kolmik.

Peagi sulgusid nende järel basiilika uksed, mis lõikasid protsessiooni ära seejärel väljakul puhkenud elavast suminast. Sellest, mida maailmas neil hetkedel toimunu kohta arvati, kirjutati hiljem terveid raamatuid. Basiilikas, rahvasumma eest varjul, kui paavst oli saanud istuda, jätkas  Bernard nüüd juba väiksema publiku ees:

“Niisiis, inglid, kes nagu pühakirjaski on öeldud, meie elu taevast kaesid, olid toona pikalt jälginud meie piiramist ja taplust ja olid sealjuures nii vaevatud uudishimust, et võtsid mind maamunalt enese rüppe hetkel, kui ma muidu surma oleksin saanud. Nad tõid mu ära otse surma suust ja ravisid minu haavad, et mind tundma õppida. Esiti valmistas see mulle pettumuse, sest minu hinge pidi ootama igavene paradiis, kuivõrd Teie Eksellentsi eelkäia Pühal Toolil, paavst Urabn II isiklikult mulle ja kõigile teistele meie ristiretkel osalejatele igakülgse ja igavese  indulgentsi oli andnud, kui me püha sõja vältel sureme.

Siis aga märkasin ma seda kaost ja hävingut, mis Issanda inglite seas valitses. Oma ajatuses, sest inglid tõepoolest on surematud – vähemalt ei tea neist ükski, et oleks viimaste aastatuhandete jooksul vanadusse või haigusisse surnud, vaid ainult tapelusis otsa saanud – olid nad unustanud Issanda, ega olnud kuulnudki tema Pühast Õpetusest. Oma väheste teadmiste najal seletasin ma neile – ja nad mõistavad suurepäraselt kõiki meie mõtteid – seda, mida ma pühakirjadest teadsin. Nii mõistsid nad minu mõtteid jälgides ka meie verist taplust Antiochis.  Tasapisi mõistis enamus neist püha õpetuse väärtust.

Nii said inglitest minu mõtteid järgides tõelised Kristlased; oma missiooni, mida Urban II õnnistusel maa peal alustasin, tahtsin ma nüüd taevas lõpule viia.  Seda enam, et ma ei mõistnud siis veel ise, et olen niisama elus kui teie kõik siin ja oleksin võinud ka siis maale tagasi pöörduda. Mõistsin hoopis, et taevas ei ole kohta uskmatuile, paganaile, et see peab olema Kristliku maailma kants ja viimane püha peatuspunkt.

Me  heitsime eneste hulgast välja kõik need, kes, nagu mõned inglid ennegi eelistasid Lutsiferi rada. Jah, leidus uskmatuid ingleid, ketsereid, kes arvasid et nad ise on Loojad enam, kui keegi teine iial olla võiks. Need taplused olid verised ja palju ingleid langes mõlemal pool igavesse unne.  Ent me võitsime selle lahingu nagu Issanda tahtel oleme tänaseks võitnud kogu sõja.

Ma viisin meie usu kõikjale, kuhu inglite oskused ja teadmised neil minna lasid – ja neid maailmu oli palju ja nad olid erinevad, nii erinevad, et on õudne neid täna meenutada. Mõned neist pidime me hävitama täielikult, sest nende pead ei paindunud puhta usu ees ja nii läkitasime me nad otsemaid saatana juurde. Teised võtsid meie usu vastu heal meelel, aga oli ka neid, keda pidime selleks jõuga keelitama.

Ma olen väävliallikates elavaid molluskeid ristinud, sest issanda loomaaed on imelik. Ma olen loonud kirikuid seal, kus kõige tahkemaks materjaliks on pilved. Ma olen ristinud kogu maailmaruumi, niipalju, kui ma seda tean. Ja nüüd tulin ma tagasi koju, sest arvasin, et Issanda rahuriik on tulnud, et maailm on puhas rüvedusest ja väärusust, sest olin kindel et minu kodukants on minu vaprate vendade käes ammu üleni püha, et siin ei ole jälgegi paganaist ja ketsereist.

Kuid mida on minu silmad näinud? Inimesed elavad patus, nende hinged roiskuvad rüveduses ja taas on saratseenid Pühal Maal niisama nagu üle maailma mujalgi pead tõstmas. Nii ei saa see jääda, ütlen ma sulle, Püha Isa.

Sellesinase taevase kuukera taga ootab inglite laevastiku eelsalk, keda, näib, ei ole teie maised teadjamehed osanud tänaseni üles leida; Sellel salgal üksikuna on seljataga rohkem aastaid uskmatute järelekatsumist, kui mina oskan kokku arvata. Meie kutse peale järgneb meile kohe terve Oikumeeniline Laevastik, mis on tänaseks universumi suurim ja tugevaim jõud.

Ma palun Pühalt Toolilt ainult üht – õnnista meie püha üritust ja näita oma äravalitu näpuga, kus kohast võiksime me juba täna, Ülestõusmispühal meie Püha Planeedi puhastamist alustada. Millisest roojasest väärusu pesast me alustame – sest minu hing ja kogemused ütlevad mulle, et siin ei aita enam jutust, vaid tuleb valda verd!”

Kirjutajate Kommuuni jaoks, 4. ja 17. jaanuaril 2010.

~ kirjutas J.A. &emdash; 2010/01/18.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: