Igavus

Olles veel kodus, tundisn ma sageli seda, mida meie põlvkond täna maa-ahastuseks kutsub. Seda inimkonna kõiketeadmisest ja tegemisest tuttavat tunnet, mis oli tingitud igasuguse uue puudumisest. Me olime endale alistunud ruumi läbi rännanud, niipalju kui see võimalik ja mõistlik oli. Sellega olime enestelt röövinud parima põgenemistee – põgenemise uudsusesse, võimaluse minna sinna, kus keegi veel käinud ei ole. Võimaluse olla avastaja, pioneer.

Iva on selles, et avastajale antakse kõik andeks. Isegi kõige julmemad vead, sest ta on ju esimene. Ja inimene. Seega on vead loomulikud. Need, kes tulevad hiljem, nemad ei ole kunagi esimesed. Seega peavad nad olema targemad – sest tark inimene õpib teiste vigadest.

Avastajal on üks suur privileeg veel – ta võib ka enesele kõik andestada. Seda ei pandaks talle pahaks. Ja iga avastaja seda muidugi ei suuda. Aga ta saab ja võib ning tõenäoliselt peabki.

Kodus jäi meil üle ainult sügavustesse sukelduda, sest pind, maapind oli kõik juba meie liigikaaslaste jalajälgi paksult täis. Ent igasugune sügavuti minemine nõuab palju enamat, kui avastaja julge ja riskantne elu. Vead on vead ja kõik peab juba kaugelt enne pihtahakkamist selge olema.

Kui maailma piirid on käes, hakkavad inimesed enda privaatseid piire otsima. Meie ajal näiteks tekkis nähtus nimega ekstreemsport. Inimesed tahtsid tunnetada piiri, leida seda kõige suuremat, idiootsemat, ohtlikumat lolluse hulka, mis kõige nimetatu ülekülluse juures veel hinge sisse jätaks.

Kui pioneeril oli võimalus iga päev mitmel erineval kombel maha surra, ei pidanud ta, et ennast elusana tunda, pea alaspidi mõnda kuristikku tormama, et siis kumminööri abil jälle selle servale tagasi tõmbuda. Ilmselt seepärast, et midagi sarnast võis tõelise pioneeri elus ka täiesti soovimatult, kogemata juhtuda – ja see risk ise andis talle selle tunde, mida ekstreemsportlane enesele kunstlikult luua soovis. Ja ometi elavad nii avastaja kui ka hulljulge mõlemad elu piiril.

Ekstreemsusi on erinevaid, nende ühiseks nimetajaks on inimese tunnetusvõime, võime kogeda, selle kogemise piire kombata ja laiemaks venitada. Ekstreemne sport, ekstreemne kunst, mõtlemine, graafika, virtuaalne reaalsus, kirjandus, suguelu ja mis iganes veel – kõik nad on selle venitamistungi teenistuses.

Miks üldse neid piire otsida, mitte mugavalt ja turvaliselt päevi õhtusse saata, kui see võimalik on? Turvalisus on ju nii tapvalt igav. Iga seiklusjanulise hinge elus jõuab kord kätte aeg, kui ta on valmis igavuses eest põgenema, jätma maha turvalisuse ja otsima enesele midagi põnevat. Vähemalt seni, kuni ta suudab tahta. Ja teha.

Kohe, kui peaaegu iga mees oli võimeline nii palju kokku kraapima, et kodukivi seljataha jääks, said ekstreemsportlastest kergelt öeldes mõttetud friigid, nahahoidjad, arad, odava adrenaliini sõltlased. Tõeline seikleja võttis oma käsipagasi, peotäie kodumulda ja kadus taevasse, valge jutt taga taskurätina mahajääjatele hüvastijätuks lehvimas.

Nüüd ma siis istun siin, keset seda “tõotatud maad”. Ja ma ei suurusta, kui ütlen et istun keset universumit. See, millel ei ole mõõtmeid, ei oma ka keskpaika, nii, et “maailma naba” võib samahästi olla nii siin kui ka ükskõik kus mujal. Ruumi, ruumi on ohtrasti. Igaühele jätkub seda, kasvõi oma isikliku galaktika jagu. Ole ainult mees ja mine. Vali, avasta, tegutse, ela!

Milline adrenaliin, milline seiklus! Vähemalt nii ju ootaks. Igal päeval on minu ees ju täiesti uus ja omanäoline … tühjus! Minu maailm on kaheksa korda kaheksa korda kolm meetrit suur metallpurk. Ma istun siin purgis üksinda nüüd juba poolteist nädalat. Kümme ja pool emakese maa päeva. Muidugi, ma võin ennast lõbustada kõikvõimalike tehnikavidinatega, ajada ajutiselt päris mõnusalt segamini oma ajukeemia, lugeda ja mõtelda… ühesõnaga täpselt nagu kodus. Keskmiselt turvaline on siin kah, õnnetusjuhtum siin või looduskatastroof või mõni konflikt kodus – ühesõnaga ei mingit vahet.

Olgem ausad, hetkel ei tundu see inimese viimane ja suurim ekspansioon ruumi just sugugi mitte sellise meeletu seiklusena, nagu me seda kodus ette kujutasime.

Seda enam, et ma ei ole ju tegelikult isegi üksinda. Lähim mõistuslik elu on planeedil, otse minu all. Seal on kogu põnevus. Paraku ei ole ma suunud nendega absoluutselt suhelda. Ma isegi ei tea, kas nad üldse elusalt pinnale jõudsid – igasuguse mõistliku infovahetuse või isegi peilimise keeravad selle planeedi magnetväli ja kummaline radiatsioon tuksi. Nii, et ma ei tea isegi, kas neil seal all on põnev, kas neist said nüüd lõpuks pioneerid, või lisandusid nad lihtsalt kohalikku ainevahetusse.

Mina muidugi olen pioneer ja sellest tulenevalt – mida ma ka ei tee, on mul õigus. Protokolli järgi tähendab see, et kõigepealt ei tee ma veel kolm ja pool päeva mitte midagi. Seejärel, kui nad ei ole naasnud, lähen ma neile oma purgiga järgi. Muidugi, pioneerina! Ent pioneerina ma võin otsustada, et on siiras idiootsus end sellesse magnettorimde ja radiatsiooni põrgusse neile järele kukutuda. Eriti nüüd, kui nad ei ole suutnud tervelt kümme ja pool päeva sidet luua ega endast üldse märku anda.

Minu kohus on olla ustav. Aga ma saan ja ühtlasi pean oma kaaslastele ustav olema eeskätt kaine mõistuse juures. Nii, et mul on veel kolm ja pool päeva igavust, mille ma saan täita eetilis-pragmaatilise kahekõnega, siis tuleb tegutseda. Lõpeks, kui nad seal surid, siis oleks minust igati ustav edasi elada ja mitte vabatahtlikult nende saatust jagama sõita. Siis olid nemad pioneerid ja mina olen see viimane loll, kes ei oska eesläinute vigadest õppida. Dilemma!

Kolme ja poole päeva jooksul võin ma sellele mõeldes hulluks minna. Mingit pragmaatilist ega eetilist lahendust sellele probleemile ei ole.

Üks mõte on muidugi veel. Võib-olla on minu usaldusväärse purgi sidesüsteem tuksis. Viperusi ikka aeg-ajalt esineb. Ma peaksin tegema diagnostika. See aga välistab igasuguse side planeeiga diagnostika vältel. Ja kui nad on seal all ja mind kohe vajavad, ei kuule ma neid, ega saa neid aidata. Diagnostikat ei tohiks teha, kui ekspeditsioon väljas on. Aga ei ole ka kunagi juhtunud, et ekspeditsioon ei saa ühendust nii pika aja jooksul. Ühesõnaga ma peaksin tegema diagnostika. Aga protseduuri kohaselt oleks see viga.

Nii, võtan kokku. Diagnostikat ma saaksin teha, aga ei tohiks. Aga see oleks mõistlik. Ja ma olen pioneer. Midagi muud ma tegelikult teha ei saa. Kasu.. kasu võib olla, kahju tõenäoliselt ikkagi ei ole. Kokkuvõttes on mul kuratlikult igav!

Ma olen ju pioneer! Vead saab andeks. Purk, teeme sidediagnostika!

* * *

Poolteist tundi on möödas ja ma kuulen planeedilt lähtuvaid sajatusi. Side on selge nagu taevas ilusal suvepäeval. Nad imestasid, miks mul diagnostikani jõudmisega nii kaua aega läks. Arvasid, et ma olen koos oma purgiga kosmoserisuks saanud ning nad igavesti selle planeedi embusse jätnud. Nad valmistusid seal juba koloniseerimiseks. Nimelt leidsid nad viimase päeva jooksul puhast vett ja arutasid parajasti kas nende väike seltskond on mõistliku genofondiga asunduse jaoks ikka piisav, kui mul nendega ühendus õnnestus luua. Niipalju siis nende ekstreemsest tulevikust ja … suguelust!

~ kirjutas J.A. &emdash; 2010/01/06.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: