Ootus

Mõelda vaid, täna on ju 30. detsember.  Ma olin selle täiesti unustanud. Aasta lõpp, uus aasta, maakera tiir ümber päikese. Siin ei tähenda see tegelikult suurt midagi. Nojah, see tähendab et jõulud on ju kah nüüd juba möödas.  Kunagi olid jõulud aasta suursündmuseks, mida ma koos teiste lastega juba suve lõpust alates ootama hakkasin.

Kui sünnipäev välja jätta, siis see oli ju aeg, kui võis kindel olla kingituste peale. Ja kõigile lastele meeldivad kingitused. Isegi need kingitused, mis tegelikult suuremat rõõmu ei paku – no nagu sokid või sussid või igati hädavajalikud koolitarbed on lihtsalt suurepärased vähemalt seni, kuni nad on pakis.

See ootus on mul veel väga hästi meeles. Sa ju ootad üllatusi – ja mingis mõttes ei olegi need üllatused – aga igatahes oodatud ja teretulnud. Jõulud, kingitused ja kõik see muu.

Ometi ühel hetkel ei hooli sa enam kingitustest, tagantjärgi kaotavad oma sära pühad ja muutuvad oodatust hoopis kurnavaks kohustuseks. Nojah, pühad on möödas. Või kuidas võtta. Kui ma koolis õpitust õigesti mäletan, siis olid Jõulud seotud talvise pööripäevaga, mida usumütoloogia endasse sulatades ajaarvamise algusega sidus.  Ja siis oli veel mingi kalendrireform, nii, et ajaarvamise algus ja kalendriaastad sattusid nihkesse. Kui nii võtta, siis on see muidugi suurepärane moodus sisuliselt ühte sündmust kaks korda tähistada. Aga igavusega peab ju kuidagi võitlema ja oma möödunud aega arvestama. Parasvöötmes olla kunagi aja kulgu aastaaegades mõõdetud – neli suve vana, näiteks. Muutused markeerivad aega.

Nojah. 30. detsember. Kui keegi oleks mulle 5 aastat tagasi öelnud, kes või kus ma hetkel olen, noh, ma ei oleks teda uskunud. Keegi ei oleks.  Ma käisin siis ülikoolis, õppisin majandust ja tegin kursaõdedele silma. Selles elus olid omad hetked, jah. Ilusad hetked. Tüdrukud olid kah ilusad. Piisavalt ilusad, et kevade lõpus võis esineda keskendumisraskuseid. Ei olnud sellel viga midagi, kohe mitte midagi.

Aga isegi hull mustalne ei oleks mulle viis aastat tagasi suutnud ette ennustada seda, kus ma olen täna. Kui, siis võib-olla kaudselt, nii, nagu omal ajal võis ajalehesabas avaldatud horoskoobist päevasündmusi lugeda. Umbes et kaladele võidakse teha tulusaid ettepanekuid, et nad  olgu ettevaatlikud päikesega, vältigu teravaid metallesemeid ja katsugu kontrollida emotsioone.  Mida üldisem kirjeldus, seda enam ta ühe või teise juhusliku päevasündmusega sobis.

Viie aasta eest oleks mustlane võinud mulle ennustada küll, et ma viibin kodust väga kaugel, ma pean olema ettevaatlik päikese suhtes, kontrollima oma emotsioone ja vältima teravaid metallesemeid. Aga kui ta oleks öelnud et ma olen just hetkel just siin… no ei. Ei oleks uskunud.

Neli aastat tagasi võib-olla juba oleks uskunud. Ajaloost nähtub, et progress toimub teaduses ja tehnikas hüppeliselt. Tõenäoliselt seetõttu, et teadlastel on pimedate kanadega rohkem ühist, kui nad tunnistada tahavad. Isegi kui jätta kõrvale kõik need institutsionaalsed teadlased, kelle katsed, et mitte oma uurimissuunda ja karjääri lõpliklt ära nullida, alati ja ainult marginaalseid tulemusi annavad, on nad ju sunnitud esitama hüpoteese tulenevalt teooriast ja neid siis katsetega kontrollima. Teisisõnu oletama ja proovima. Aga ainult haruharva juhtub, et selle proovimise käigus – mille eesmärgiks on tõestada seda mida loodetakse teadvat – esineb mõni väike kuid saatuslik, hiljem tuvastatav ja korrata suudetav viga, mille käigus õpitakse midagi tõeliselt uut ja huvitavat.

Ei tea, kas teadusavastusteks oleks suurem tõenäosus, kui sulgeda mõnda laborisse kari šimpanse, sekka paar hullu, mõni pime ja mõni erakordselt käpardlik indiviid ja siis lihtsalt vaadata ja jälgida, mis nad teevad ja mis sellest kõigest välja tuleb… nojah.

Igatahes neli aastat tagasi oleksin ma võib-olla juba uskunud, sest esimene oluline hüpe oli tehtud ja avalikkuse ees. Kas just uskunud aga lootnud kindlasti. Muidugi mitte tänast 30. detsembrit, ei, seda küll nüüd otseselt mitte. Aga lootnud, et ma saan oma võimaluse, seda küll.

Esimene signaal. Nii, ahaa, emotsioonid kontrolli all hoida, rahulikult hingata. kolm neljandikku on veel jäänud. Tegutseda tuleb mõistlikult ja võib-olla on siis meil kõigil veel võimalus. Tuleb püsida varjus; ei tohi ennast antenni otsa sokutada, säilitada rahulik hingamine, enesekontroll. Nii. Paneelid. Vasema paneeli ülemine sektsioon … seda ei näe ma enam kuskil. Parema paneeli ajam on läbi. Ühel küljel on väike, umbes sõrme jämedune peaaegu ümar auk, ajami teises küljes haigutab rusikasuurune tühimik. Midagi on siit üsna kiiresti läbi läinud ja muist kaasa viinud. Ja nemad seal vajavad voolu.

Surun saapad nii kõvasti kui saan ajami alla ja proovin paneeli ülespoole liigutada. Tunnen, kuidas paneel väga aeglaselt kuid kindlalt ja sirgjooned minust kaugeneb. Palju sellest kasu ei ole, ilma ajamita ei saa paneeli tsentreerida. Midagi ehk siiski.

Ta ütles et ma peaksin olema ettevaatlik, et saapad ajami alla kinni ei jää. Isegi kui mul oleks konnasilmad, ei saaks ma nendega ajami all ringi vaadata. Aga pole midagi, hoiame emotsioonid kontrolli all. Hingame rahulikult…. Parem jalg ei ole kinni jäänud. Vasak kah mitte. Väga hea. Ei mingeid ootamatuseid.

Vasema paneeli ajam on korras. Või vähemalt ei paista siin ühte auku. Jälle signaal. Pool on alles. Veel sama kaua on jäänud… Ei tea, kui palju ma selle paneeli sirgeksajamisele kulutasin… rahu! Nii, Vasema paneeli ülemine sektsioon on meie juurest lahkunud. Peab ütlema et jäädavalt, sest ma ei näe temast osakestki. Tuleb viimase paneeli ühendused termineerida ja me saame sellest paneelist 2/3 kasutusse. Ja me saame seda ka tsentreerida. Midagi on alati parem kui ei miadgi. Nii. Tööriistad on vööl. Pistikud on otstele külge jäänud, väga hea. Kahju, et mul ei jätku õhku.. et teise paneeli ülemine sektsioon siia asemele tõsta. Aga kahetseda ei ole mõtet… ahh.. haarats läheb klemmile ümber. See võib-olla isegi õnnestub. Nii. Olemas. Huhh. Ja  nüüd hakkan vaikselt tagasi minema. Seni läheb kõik ootuspäraselt.

See on peaaegu nagu sukeldumine perfektse ujuvusega, nagu vaba langemine, enne, kui oled langevarju avanud. Ainult ilma kiiruseta, sest selleks puudub referents. Tuul ju ei tuiska üle näo, kombinesoon ei laperda. Muidugi, lesti ju kah ei ole, käte vehkimine ei mõju eriti kuidagi.  Nojah, vaakum – see ei ole ei õhk ega vesi. Ainult tore tühjus. Ruum. Eimiskit terve ilmatäis. Nüüd rahulikult mööda liini tagasi.

Täpselt nagu sukeldudes, ainult et hetkel tuleb enast käte jõul mööda liini tõmmata – no ja jõudu eriti ei kulu sest massireferentsi ju ei ole. Nähtavus on fantastiline; mu sogases vees sukeldumist propageerinud instruktor vajuks kadedusest mutta ja ainult mullid reedaksid tema eksistentsi. Valgus paistab siin ju sõna otseses mõttes valgusaastate kauguselt.

Signaal. Neljandik on jäänud. Miks ma siin olen? Nojah, selle sama sukeldumisinstruktori pärast. Mitte poolelijäetud majandusülikooli, omandatud bioloogiakraadi,  hüdropoonikaaia või kogunenud insenerteadmiste pärast. Nii väikese hulga õhuga olin ma ju teoreetiliselt üldse ainus meeskonnaliige, kes hakkama saaks.  Ega nad muidugi ei uskunud. Kapten tahtis minna, aga tehnik ütles väga targalt, et kangelaslikult surma läinud kapteni asemel oleks meil vaja võimalust ellu jääda.

Sukeldumine mulle meeldib. Suviti meeldis mulle end maailma tavapärasuse eest vee sisse ära peita. See oli siis teine, harvem külastatav ja seepärast kohati palju paeluvam maailm; seal oli vähem kära ja arvamusi, rohkem vaikset vaimustust. Mõneti on see siin ikka väga sarnane. Lüüsini on veel natuke maad – umbes viisteist meetrit. Näib, et vist jõuangi. Hehh, kahju et seda sukeldumislogisse kirja panna ei kõlba.

Signaal. Kurat! Õhk on otsas. Nüüd tuleb lihtsalt edasi liikuda; rahulikult, paanitsedes hakkan kohe ahmima. Sügavad hingetõmbed, et kõik kätta saada… Minu ümber on gaasi küll, ainult siin napib tasapisi hapnikku…Veel kümme meetrit. Sukeldudes ma hingaksin nüüd end rahulikuks sundides tasakesi välja, liigutaksin oma lesti ja oleksin pinnal. Seitse meetrit. Oleks ju kena, kui keegi liini pidi mind lüüsi tagasi tõmbaks. Huvitav, miks me selle peale ei mõelnud?

Vastik! Kramp! Mõned kägistavat üksteist selle rämeda poolorgastilise surmaeelse tundmuse saavutamiseks; ma olen seda kogenud, kui vabasukeldudes liiga kauaks vee alla jään. Lüüs paistab. Veel kaks tõmmet…

Huuled, õhk, külm ja pime. Maitse järgi otsustades on midagi mu suhu surnud. Enesele üllatuseks värisen kergelt. Kuulen eemal liikumist.

“Said hakkama ja me vedasime su lüüsi sisse. Niikaua suudab isegi kapten hinge kinni hoida. Reaktor on endiselt rivist väljas, tänu paneelidele saime side tagasi. Võtame protokolli vastu ja lülitame siis vahepeal jälle soojenduse sisse. Kondensaat juba  koguneb… Nad jõuavad siia järgmisel aastal!”

Ta naeratas, ma ütleksin õelalt.

“Head vana-aasta lõppu siis, ülehomme on esimene jaanuar!”

~ kirjutas J.A. &emdash; 2009/12/30.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: