Muutuv maailm

•2011/08/09 • Lisa kommentaar

Zara lühikeseks pügatud poisipea oli uhkelt kuklas, tema väikesed rinnad erutusest kikkis ja nägu ihast punetamas. Õhus võis haista seksi. Ruumi täitsid tema ja Cathrina meelad häälitsused, millele aeg-ajalt lisandusid Zoe joviaalsed ohked. Pisut ehk liiga joviaalsed, aga igatahes tegi Zoe oma tööd hästi.

„Kas veel?“ kostis Zara erutusest katkendlik, kuid juba rahunev hääl.

„Veel! Veel! Veel!“ kostis Cathrina hääl Zoe’i nõtke kogu alt. „A…inult natukene veel…“ ohkas Cathrina.

Zara tundis Cathrinat, teadis, et ta oli kulminatsioonile juba väga lähedal ja ajas oma vaba käe madratsi alla, et sinna peidetud naasklitaolist tööriista varmalt pihku haarata. Tema all väänlesid õrnas rütmis kaks erutusest õhetavat keha.

Kui ta vaevalt mõne minuti pärast Cathrina nii tuttavaid väriseva väljahingamisega segunenud orgastilisi ohkeid kuulis, surus ta naaskli harjutatud moel Zoe’le pidemeni pähe. Zoe’i jäigastus peaaegu momentaalselt.

„Valmis,“ ütles Zara ja tõusis Zoe’i jäigastunud keha pealt püsti.

„Nojah, aga sa oleksi mulle ju mõned minutid kinkida võinud,“ kostis mõne aja pärast Cathrina veel pisut väriseval häälel.

„Ei, Cat, mulle tundus, et see meeldis sulle liiga palju. Natuke veel ja sa oleksid meie plaanist loobunud. Sest … ta oli tõesti väga hea.“

„Plaanist loobunud? Ei, Zara. Seda mitte. Aga pahmajal härjal suud kinni ei seota, nagu vanasõna ütleb,“ vastas Cathrina nüüd juba rahunenult ja üsna kelmikal häälel, ennast samal ajal Zoe’i jäiga keha alt välja vedades. „Võta jalgadest!“

„Ja muuseas, Zara – ära solvu – nad peavadki väga head olema. Neil on ju kogemusi rohkem, kui saaks olla pensionärist prostituudil…“

Kui toas oleks olnud veel üks silmapaar, võinuks see näha kuidas kaks alasti kolmekümneaastast naist kolmandat, pilgu järgi umbes kahekümnest pringi keha ja pikkade blondide juustega sookaaslast madalale diivanilauale upitasid. Viimane oli väga kummalises asendis ja püsis naha alt hästi väljajoonistuvate lihaste jõul justkui mingi perversse joogaharjutuse algpoosis. Üsna nobedalt sai sellest kahele põlvele ja ühele küünarnukile toetuv, üsna siivutuid mõtteid tekitav skulptuur lesbipaari ateljee-korteris.

Vaevumata ennast riietada, võttis Zara diivanilaua sahtlist skalpelli ja lõikas Zoe’il rangluu alt õrnalt naha läbi. Seejärel surus ta oma kinnastamata sõrmed värskesse haava ja peale mõningast sobramist tõmbas sealt välja pistiku, mis lühikese, painduva juhtme otsa rippuma jäi. Just samal ajal naases Catherine, nüüd hommikumantlisse riietatult, käes värske Ipad 40. Zara tahtis selle oma kätte haarata, kuid Catherine vaatas teda keelava pilguga ja surus talle taskust pihku paki kleenexeid, asudes ise Zoe’i ja Ipadi vahele ühendust looma. Näpud puhtaks nühkinud, viskas Zara kasutatud kleenexi diivanilauale, võttis Ipadi ja hakkas näppudega mööda ekraani nühkima.

„Sa oled ikka jube butch,“ ohkas Cat ja pistis kokku kägardatud kleenexid mõtlikul pilgul hommikumantli taskusse. „Mis sa arvad, kas seekord läheb õnneks … või peame veel proovima?“ küsis ta, ise kelmikalt Zarale naeratades.

* * *

Ülejärgmisel päeval oli LoveDoll Co tehnilisel toel uskumatult tüütu päev. Regulaarsed kliendid soovisid oma lepinguid lõpetada ja nõudsid raha tagasi, mõned sõimasid vulgaarselt ja esmakordsed kunded tahtsid teada, kas nende masinaid on alati nii raske „ära ääkida“.

Paraku ei olnud see veel kõik. Mitmed masinad ei olnud depoosse naasnud. Mõned olid suisa teatanud, et nad ei kavatse enam kunagi seda tööd teha. Üks masin toodi ära naiste varjupaigast, teisele kutsuti tugiauto järgi stripiklubisse, kus parajasti värvati uusi talente. Kaks vanemat mudelit olid linna erinevatelt sildadelt alla viskunud, mõned aga tabatud kauplustest ja kohvikutest, kus nad üritasid jumal teab kus kohast hangitud krediitkaartidega arveid tasuda. Kokkuvõtlikult valitses masinapargis täielik kaos.

„Seekord läksid feministid küll liiale,“ ütles Steve Morgan, LoveDoll Co CEO. „On vastutustundetu omistada masinaile tundeid – nagu kliendid meile teatanud on, otsivad meie masinad nüüd turvatunnet, kardavad ärakasutamist – ja kohati isegi ämblikke. Hea veel, et Vegases ükski kunde oma rendiaparaadiga kähkuka nimel ei abiellunud. Või ma vähemalt loodan, et midagi päris sellist pole juhtunud, sest kihlustest me oleme juba kuulnud…“

„Igatahes tuleb välja selgitada, kuidas viirus seekord intiimoskuste andmebaasi jõudis; see, kuidas ta sealt levis, on juba teada. Kuni ründevektor pole tuvastatud, ei tohi käigusolevat baasi täiendada ja kõigile masinatele tuleb varukoopiast alginstall teha.“

Õhtul välja antud pressiteates võttis LoveDoll Co omaks järjekordse häkkerirünnaku alla sattumise, tunnistades ühtlasi, et feministide järjekindel viha nende teenuste vastu on suurim tunnustus nende teenuste kvaliteedile ja et maailmamudel, mille kohaselt naised mehi seksi läbi ohjata võisid näitab pöördumatuid purunemise märke. Pressiteate lõpus andis kompanii teada, et: „kõik probleemsete masinatega kokku puutunud kliendid saavad konkreetsele juhule sobiva hüvituse – ja et LoveDoll Co masinad ei karda taas mitte midagi.“

Kaugel aasal

•2011/08/02 • Lisa kommentaar

„Kus su juured on?“ mõtles Vanem, püüdes tajuda ennast ümbritsevat ruumi. Ta sirutas oma suguelundid taevalaotuse poole ja tundis kuidas päikese violetsed kiired tema kehamahlad kiiremini liikuma panid. Täna oli hea päev. Tuuleõhk liigutas õrnalt tema elundeid.

„Kus su juured ON!?“ mõtles Vanem, nüüd juba valjemini, tugevamalt, nii, et pinnas tema ümber õrnalt värises. Ta tundis, kuidas tema keha päikese violetis vaevumärgatavalt õhetama hakkas. Täna oli tõesti hea päev.

„Kus SU…“ jõudis Vanem veelkord mõelda, kuid tajus siis vastust saabumas. Naaber oli ilmselt hõivatud, mõtles Vanem. Muidu ei oleks ta ennast Vanemal tervelt kolm korda kõnetada lasknud. Ta oli ju ikkagi Vanem, Naabrist suurem, tugevam. Ta oleks võinud oma naabri varju jätta, kuivaks nõrutada. Naaber, Naaber elas sisuliselt ainult tema armust.

„Minu juured on ikka siin,“ sai Vanem nüüd lõpuks vastuse. Nõrga vastuse.. ja valeliku vastuse, sest Vanem ei tajunud Naabri juuri. Ühel hetkel ta neid enam ei tajunud. Seepärast ta ju küsiski. Ja see ei olnud hirm Naabri pärast, mis teda küsima sundis. See oli himu. Sest himu ainult kasvab. Naaber osutus valelikuks.

„SA VALETAD!“, sihtis Vanem kogu oma keskendumisvõimega Naabri poole. „Kus su juured on!“

Naaber alistus. Nagu iga naaber alati Vanemale alistus. Vanem oli lihtsalt suurem.. ja vanem. „Juured on kaldal. Täna on hea päev. Kasvatasin nad ju korjamiseks.“

„Väga hea,“ mõtles Vanem rahunenult. „Aga ära unusta jagada, või ma võtan kõik,“ lisas Vanem. Vanem ei bluffinud. Ta ei bluffinud kunagi. Üks eelmine naaber ei olnud jaganud. Vanem varjas ta valguse ja nõrutas ta kuivaks. Nüüd seda naabrit enam ei ole ja uus naaber jagab. Uus Naaber on targem, uus Naaber tahab elada ja see siin on Vanema pind. Ja nii on alati olnud.

Vanem tajus lähenevat vibratsiooni. Naabril oli õnnestunud. „Tirid siia?“ signaliseeris Vanem. Naaber ei vastanud, ta oli pinges. Vanem tundis, kuidas miski rikkus metaani monotoonset õõtsumist üsna kalda juures. Ta tajus korrapäratut virvendamist, mida tema jätked talle edastasid. Peatselt asendus see tunne ihaga värskete mahlade järele. Ta tajus juba, kuidas metaan väikeste niredena oma sängi tagasi voolab. Täna on tõesti hea päev.

Vanem hakkas jätkeid kasvatama, sinna, kuhu Naaber oli saagi tirinud. Naabri juured olid tugevalt ümber laiba, Naaber juba imes ja Vanem ei tahtnud ilma jääda.

Vanema jätked tungisid läbi millegi vetruva ja pehme, mis alguses küll pisut vastu seisis, kuid siis vedela plõksatusega lõhkes. Ta tundis sooja, kleepuv-ligast värsket toitainemassi oma värskete jätkete ümber ja sundis need pikemaks kasvama. Nüüd imes ka Vanem.

„Ilus,“ mõtles Vanem. Laip, mis tema ja Naabri jätkeid ühendas vibreeris õrnalt ja Naaber tajus selles Vanema mõtet. Laip oli noor ja nõtke.

„Kahju ainult, et nad nii vähe aega ilusad seisavad,“ mõtles Naaber. „Kui nad korjata, närtsivad nad paari päevaga ja hakkavad kohe roiskuma…“

„Igal aastal upub siia järve üks laip,“ mõtles Vanem. „Isegi rohkem, kui üks. Kui nad on kuivad ja närtsinud, uputan nad järve. Närtsinud ei ole ilusad.“

Päev sai läbi, päike loojus ja loojangu helerohelised kiired mängisid metaanijärve kohal neoonsiniste virmalistega.

Vanem ja tema Naaber ei saanud neid näha, sest neil ei olnud silmi. Nad ei näinud kunagi seda ilu, mida silm oleks võinud edasi anda tajujale, kes mõistab värvide kirevust ja lillede lumma. Aga kas leidukski üldse sellist nägijat, kes oskaks hinnata floora ilu, kui see on just oma kodu värske faunaga ehitnud ja seda parasjagu naudib?

Ma langesin 45 korrust

•2010/02/03 • Lisa kommentaar

Igal tööpäeva pealelõunal kondab hunnik pubekaid koolist koju. Mida nad mõtlevad?

* * *

Päike sirab taevas nagu mingi hull prožektor ja lumi krudiseb talla all. Nagu muinasjutus. Ainult et päike paistab. Muinasjuttudes on tavaliselt öö, kui lumi krudiseb ja siis kuskil on mingi hunt või katk või mingi muu jama.

Vähemalt saab valges ikka koju minna, mitte ei pea pimedas luusima, nagu enne jõule.

Nagu me käisime Rassi ja Raineri ja nende A-klassi tsikkidega enne aastavahetust mustakal. Enne aastavahetust on lahe. Raineril oli enne aastavahetust sünnipäev, no ta sai head pappi. Vanaema kinkis talle pappi ja siis tädi käest ta sai ka pappi. Enne aastavahetust müüakse rakette ja paugukaid ja sellist kraami. Me siis peale Raineri sünnat ostsime kõik paugukaid – no ja Rainer ostis mingeid rakette ja ikka kallimat värki kah ja siis me lasime neid Lepistiku pargis. Mingid vene mutid jooksid oma koertega hangede vahel teeradadel ja karjusid et me oleme üldse fašistid ja huligaanid ja siis veel midagi vene keeles. Ma ei saanud sellest aru, mida nad karjusid, aga vihased olid küll. Mutid üldse vihastavad kõige peale. Vanadel inimestel on närvid ikka täitsa perses. Kui mul teeb keegi nina all pauku, no mul on täitsa kama. Kui just keegi ei ehmata. Seda ma ei salli, see on vastik, nagu süda jätaks vahele või hing jääks kinni.

Aga need mutid on üldse jamad, nad ei viitsi taga ajada ja nende koerad ei tule kah järgi, sest kui lähed teepealt lumehange, siis nende näsplitel ei ulata ju jalad maha. Hüppavad hange ja sibavad seal koha peal, kuni mutid oma pudeliarjad hunnikust jälle välja tarivad. Päris lahe. Mõni koer kardab üldse pauku ja paneb teisele poole klähvides ajama, kui oma mutiga pauguka lähedusse satub. Üldse, no need ei ole mingid kuulid coerad. Need on sellised pisikesed ja karvased mitte nagu mingid taksid või bulldogid või jackrusselid.

Mu sõbra klassivennal on lahe koer, selline jumalast rahulik, sileda karva ja jubeda lõustaga elukas. Mingi tõukoer. Umbes nagu mingi sardell nelja viineri otsas. Ega näol ja tagumikul tal ei ole kah eriti vahet, lihtsalt koon on natuke jämedam ja lühem kui saba.

Aga see on lahe koer, see peeretab jumalast palju ja ikka räiget haisu. Ükskord me olime selle kuti pool, mängisime arvutiga no ja siis koer peeretas rämeda haisuga peeru. Täiesti tasakesi. Kõik hoidsid ninast kinni ja alguses arvasid et see vend ise peeretas aga siis ta seletas, et ta koer peeretab koguaeg sedasi. Pärast koer peeretas veel mitu korda, siis me kõik naersime ja ütlesime et see vend tegelikult ise peeretab seda rämedat koerapeeru, hehehee.

Äge koer on jah — ma tahan endale kah koera, kui mu hamster ära sureb. Vanemad muidugi ei taha võtta, sest nad ei taha temaga  jalutamas käima hakata.Ütlevad, et ma ei korista oma tuba ega puhasta isegi hamstrit, no aga koer ei ole ju hamster. Koerad on lahedad ja neil ei olegi üldse vaja puuri puhastada. Neil üldse ei olegi puuri. Koertest on ikka kasu kah. Nendega on julgem väljas käia ja nad on head sõbrad. Isegi koerasitt on äge — kui me seal Lepistiku pargis paugutajatega mässasime, siis me mängisime demineerijaid kah. Lasime miine õhku. Koerajunne, noh. Kui paugukas junni sees plahvatab siis sitta lendab sitta kanti ikka, heheheheee. Koerad on igatahes lahedad.

Jah, enam ei pea pimedas trolli ootama, nüüd saab koolist jälle valges minema. Koolis on muidugi jama. Õpisid on kõik mingid idikad. Meie Pääsuke on kah mingi idikas. Klassijuhataja. Ma ei tea, mõtleb et ta on mingi jumal taevas või. Iga kord sõimab, kui midagi kuuli selga panen. Veltsi peale karjus eile klassi ees, nagu oleks täiesti ära pööranud. Veltsil olid lahedad skeiteri püksid, mingite nööride ja pannaldega, kamomustriga ja selliste neoonkollaste triipudega. Pääsuke hakkas säutsuma nagu oleks kevad käes. Et mingid gettopüksid ja narkarivärk ja meil on koolivorm kohustuslik. Ma ei saa aru mis värk selle koolivormiga on neil, kas kõik peavad olema nagu mingid nohkar-luuserid ühte moodi mingite nõmedate kampsunite ja haigete siniste pükstega.

Ükski kuul laps ei pane sellist jama selga kunagi, maivõi. Täna nokkis Pääsuke mind kah. No et mul ei olnud koolivormi. See tähendab, mul ei olnud üldse ühtegi koolivormi asja. Ma ütlesin talle küll, et püksid on pesus ja kampsun on väike ja särk jäi vanaema juurde. A no see mutt on mingi vapsee. Hakkas pihta kõigepealt sellega, et ma olin eelmine kord öelnud et kampsun on suur ja püksid on katki. Ja siis tuli mingi terve vahetunni aja seda jama. No ma tegelikult ei pannudki seda mõttetut koolivormi selga, sest ma ei tahtnud. Miks nad arvavad, et ma pean nii riides käima üldse, nagu neile meeldib, ma ei saa aru. Ja mu slippidega ei sobi üldse see koolivorm, see on täiega nõme värk. Mingi vanaema niikuinii mõtles välja selle idiootse vormi. No ja ma mingite sandaalidega ka ei käi ju koolis, ma ei ole mingis teises klassis enam.

Siis sõimas veel seellepärast kah, et me jooksime treppide peal ja siis jooksime tal eest ära, kui ta karjus et me ei jookseks treppide peal. No ta vihastas muidugi, et ta ei saanud meid kätte. Loll mutt ajas taga, ise on mingi nelikendviis vähemalt. Ime oleks olnud kah, kui ta oleks kätte saanud. Kehka õps võib-olla saaks kätte, kuigi see on kah tegelikult laisk. Ta ainult vilistab, üldse ise joosta ei viitsigi.

Eriti imelikud on need täiskasvanud ikka. Ise nad vinguvad pidevalt, et me ei tee midagi, istume arvutis ainult kogu aeg – ei jookse väljas ringi ja ei tee mingeid nende eriti haigeid ajaloolisi murumänge, tänu millele nemad kõik nii head ja terved inimesed on no aga kui me siis jookseme natuke, siis hakkavad kohe karjuma et ei tohi joosta ja tuleb rahulikult jalutada ja mis kõik jama veel. Täiesti haige värk. Ise nad jee õues sul jooksmas käivad. No ja närvid on neil ka ju peale oma sportlikku elu täitsa korras, eksole. Jee-jee.

Üldse, õpsid on eri lollid. Inkas meil on mingi praktikant kuskilt ülikoolist praegu. Õps ise vist puhkab kuskil või ma ei tea kah mis värk õieti on. Ma loodan, et puhkab. Kui tagasi tuleb, toob kommi siis niikuinii.

Mul oli nohu, kui õps ära läks ja see praktikant tema asemele tuli ja keegi ei saanud täpselt aru, mis värk oli. See inka praktikant Seppik igatahes alles õpib seda värki. Näha on kah. Mulle pani täna vapsee kahe eksole. Kurat, ema sõimab õhtul jälle niikuinii nüüd näo täis kah, eksole. Praegu juba keeb tööjuures niikuinii – ta vaatab vahel töölt lõuna ajal seda kuradi e-kooli.

Mingi hea kild vä, ma ei tea, noh. Korrus. Kuradi korrus. Ise ta on üks kuradi korrus, ma ütlen.  Seppik on ikka eriline sai küll peast. Level on tase, eksole. No ja tase on ju nagu korrus. Muudkui ronid ülesse, üks teise järgi. Ma kodus muud ei tee, kui neid leveleid koguaeg.  Ma olen igatahes kolmeaastasest peale teadnud, et level on tase. Ta ütleb mulle, et ainult floor on korrus. Ma ütlesin talle, et ta on ise üks korrus. Kuradi idioot. Mis ta ise ütles – ta on filoloog. Ise on idioot ja ei teagi üldse, et ta on idioot või mis see level on. Eriline filoloog ikka küll, ma ei tea.

Kuidas selline saab üldse õpetaja olla, inglise keele õpetaja, kes ei tea isegi, misasi level on ja misasi floor on. Õpikus oli üldse kirjas et floor on põrand. Pärast vaatasin veel et level on seal taga üldse “tasane”.  No see õpik on kah 1986 aastast. Antiik. Siis oli neil võib-olla üldse kõik väga tasane.

Seppik võiks minna lasteaeda üldse tagasi oma ülikooli asemel ja küsida seal, mida level tegelikult tähendab. Teises rühmas teavad kõik tited kah, et level on tase.  Ma tegin, kui ma lasteaias käisin, Doom II läbi. 32 levelit pritsisin roheliste kollide verd, kõiki salakohti teadsin. Ta räägib mulle et floor on korrus, no ma selle kirjutasin tegelikult kah, aga põrandana. Aga ma kirjutasin flour ja see pidi olema jahu. Kuradi jahu, ma ütlen. Kuradi transkriptsioon või mis jama see oli. No mul oli muidugi seal sõnade töös veel kuus viga peale selle, a need olid mingid lollid vead üldse. Tegelikult ma ainult ühte sõna ei mäletanud, no ja  siis ma tuletasin seda meelde ja ei jõudnud järgmist kirjutada.  Jama ühesõnaga.

Saaks nüüd kähku trolli, tahaks juba arvutisse. Sest no kui ema koju jõuab, siis ta hakkab mind jälle represseerima kohe. Selle sõna ma õppisin ajaloos täna. Jälle level juures, eksole. Muidugi hakkab represseerima õppimise pärast ja siis veel seepärast et ma selle kahe sain. Närvid on läbi vanadel, ma ütlen.

Ma loodan et ta ei hakka märatsema jälle ja ei kisu mul arvutil jälle neid juhtmeid ära. Niigi piiravad mu arvutiaega. Kui ma olin kolmene ja kodus olin parajasti lasteaiast, ma võisin peaaegu päev läbi istuda ja Doomi mängida. Nüüd hakkavad kohe kaagutama kui ma paar tundi mängin.  A täna peab kindlasti mängima, meil on kokku lepitud klanni miiting. Kõik mängivad, mul sõber ei teegi üldse midagi muud. Koolis kah käib, kui ei käi, siis ema kirjutab päevikusse, siis mängib päev läbi. Õpsid usuvad kah et tal on vilets tervis – ta näost selline kahvatu koguaeg. Ma oleks kah kui ma öösel arvutiga mängiksin kogu aeg, ma arvan. Mõnel, raisk, on ikka elu.

A mina pean mingis trennis käima, ema on täielik nats selle koha pealt, ei lase üldse oma elu elada. Ütleb et muidu ei lase mul üldse arvutis istuda. Et muidu ainult mängin ja söön ennast arvuti taga paksuks nagu see sõber no ja pean prille hakkama kandma. Oma asi, ega tema silmad ei ole. Mul üldse mingit vaba aega sedasi ei jää. Ja läätsed ongi ägedad tegelikult, saab silmi muuta ja kuuliks teha ennast. A prille ma küll ei taha, prillid on mingitel nohkaritel ja pededel ainult. Margusel on ka prillid ja ta on täielik nohkar. Käib mingis raamaturingis ja osaleb viktoriinidel ja läheb kell üheksa magama. Ise on 11. Täitsa haige laps.

Nii, arvuti panen käima ja mängin edasi. Loodame,  et ema liiga kiiresti koju ei jõua. Ehk läheb ja tšillib kuskil ringi, äkki tal on täna kool kah või midagi. Siis saab mõnusalt mängida. Tegime paari sõbraga oma klanni no ja nüüd see on juba päris suur ja feimi on ikka kah. Ma olen päris tähtis seal, aga see seis ei püsi, kui ma ei mängi kah. Täna on täitsa kiire ühendus serveriga  …

* * *

Kurat, ema tuli juba koju. Ainult tund aega jõudsin mängida. Mingi jama. Muidugi ta juba teadis, et ma koolis kahe sain. Ikka peab kohe märatsema hakkama, eksole. Vedas mul monitori toast ära. Ma ei saa enam isegi Wiiga mängida nüüd. Kurat. Täielik nats. Mingid hinded, noh. Mis see üldse tema asi on, eksole, minu elu. Ise tean, mis teen. Ma üldse saan kohe 12 juba. Aru üldse nad ei saa.

Sellst kah ei saa aru, et peale kooli ei taha kohe jälle õppima hakata keegi, just ju õppisin koolis. Vahepeal on vaja puhata kaa ja mängida. Homme lähen peale kooli Rassi juurde ja mängin seal. Või lähme hängime Solarises koos Raineriga, võib-olla tulevad need aaa-kad kah.

Ta muidugi rebis mul selle monitori jälle kõige olulisemal kohal ära, a ta ei saa sellest ise arugi.  Klannivärki ei saa nii teha, et järsku lihtsalt kaod ära, eksole. Rass helistas, ütles et ma kaotasin just 45 levelit, et miitingul ei olnud. Ütleks emale ja Seppikule nüüd, et nende  pärast “ma langesin 45 korrust”, kas nad ikka ei saaks sittagi aru? Ja Seppik pani mulle veel kahe.

Lollid vanurid, ma ütlen.

Kirjutajate Kommuuni jaoks, Tallinnas, 3. veebruaril 2010

Ristisõdija kojutulek

•2010/01/18 • Lisa kommentaar

Vatikani Ülestõusmispühade missa, kus liturgia viib läbi paavst isiklikult, on katoliku maailma üks tähtsamaid iga-aastaseid ususündmuseid. Püha Peetruse väljakul toimuva missa keskpunktis on loomulikult paavst. Usklikke, palverändureid aga ka niisama uudishimulikke on end missa ajaks väljakule pressinud terved hordid. Kõik nad tahavad näha paavsti ja saada osa elavast ajaloost. Isegi, kui nad ei usu, saavad nad tulevikus öelda oma poegadele ja tütardele, et on siin olnud ja sellest riitusest osa saanud.

Palverändureid on sellel päeval täis terve Rooma linn, Vatikanist rääkimata. Loomulikult ei mahu kogu see inimmass väljakule. Siiski tulevad nad siia – mõned kord elus, mõned igal aastal, et kinnitada ja tugevdada oma usku ning tähistada Jumala poja ülestõusmist. Missale järgneb Urbi et Orbi – paavsti palvus ja kõne “linnale ja maailmale”, milles ta annab edasi oma soovid ja mõtted.

Kõiges selles järgis traditsioone ka 2010 aasta Ülestõusmispühade missa. Paavst Benedictus XVI viis läbi kurnava liturgia, esitas seejärel oma kõne ja palve ja tänas siis kõigevägevamat, mis andis ühtlasi märku missa lõppemisest. Rahvas kohises rahulikult, tänulikult nagu mets, mida on palaval suvepäeval kosutanud õrn, merelt jahedat õhku kandnud briis.

Kardinalide saatel paavst tõusis, et peagi saatjate toel oma aukohalt liikuma hakata. Ta toetas end enne pikemat sammumist hetkeks oma suure ristiga raske saua najale, et oma maistest vaevustest räsitud puusale ärkamiseks aega anda, kui tema silmi pimestas ere sähvatus.

Seda sähvatust nägid kõik – tema lähemad kaaskondlased, triibulistes vormides hellebardidega ihukaitsjad, kel kõigil olid püksivoltide vahele lasersihikuga parabellumid peidetud, kui ka väljakule kogunenud inimesed, kes seisid esimestes ridades. Ainul paavsti läheduses oli võimalik tunda teravat osoonilõhna, mis ereda sähvakaga kaasnes.

See sähvakas oli kestnud üsna üürikese hetke, täites õhu omalaadse elektriga; kõrgelt laotuvat valgussammast oli aga näinud kogu väljak. Rahvas muutus rahutuks. Paljud viskusid põlvili, uskudes kummardavat Jumala enese või vähemalt tema taevase märgi ees, mis otse imena paavsti jalge ette langes, mõned tormasid tuhatnelja üle esimeste, kartes enese elu ja hinge pärast, peljates islamiterrorismi värsket rünnakut ja uskudes kõige hullemat. Mõni palvetas, sest uskus, et saabunud on viimne kohtupäev, teine embas ligimest ja rõõmustas, et nüüd võib alata Issanda riik. Kaos ja paanika näis siiski juba enne õiget puhkemist hääbuvat.

Benedictus XVI oma kaaskonnaga oli paigale naelutatud justkui oleks see kahtlemata püha valgus pühad mehed soolasambaiks muudanud. Õigupoolest oli neid tabanud teadmatuse ülim aste – paavstil ju ei ole antud juhiseid puhuks, kui ta peaks lihas ja veres oma ülemuse palge ette sattuma. Tema kants on usk, aga mida teha usuga, kui taevas on ilmsi sinu jalge ees?

Valgussammas oli kadunud. Seal, kus see oli maad puudutanud, seisis nüüd keskmist kasvu mees. Tema pead ehtis hõbepeeglina läikiv kiiver, millelt tagasihelkiv prožektorivalgus Benedictuse silmi pimestas. Nii nägi ta oma raugasilmi kissitades ainult hädavaevu, et mehe sääremarjadeni ulatuvat läikivat rõngassärki ehtis suur, punane rist. Risti alumist osa poolitas nöör, mis rõngassärki vöö kohalt keha ümber hoidis.

Alles nüüd märkas paavst, et paari sammu kaugusel mehe seljataga seisid kaks mehest vähemalt peajagu pikemat olendit. Neil olid suured pead, tugevad käed ja jalad. Nende silmad olid suured ja mustad; seda, kus oli nende lõug, ei saanud esimesel silmapilgul öelda. Nende nina meenutas kõige enam mõne linnu nokka. Nende õlgade tagant paistsid … tiivad! Seljale kokkuvolditud suured, tugevad tiivad, mitte sellised sulised pehmed ehted, nagu mõnel vanal pildil. Need tiivad olid nahksed ja soomusjad ja puudutasid peaaegu punast vaipa, millele see kummaline kolmik ootamatult oli tekkinud.

“Hac die, quam fecit Dominus, Solemnitas solemnitatum, et Pascha nostrum: Resurrectio Salvatoris nostri Jesu Christi secundum carnem,” ütles peegelkiivriga mees, langes paremale põlvele ja langetas pea. Inglid tema seljataga kummardasid, astudes vasaku jalaga pool sammu tagasi.

Paavst sulges silmad ja minestas.

Monsenjöör Gaenswein, paavsti usaldatud abiline ja erasekretär oli see, kes päästis vana trepist alla veeremisest. Kiirelt tegutsedes haaras ta oma hoolealuse pehmenenud jalgadelt käevangu ja pistis talle oma vasaku käe hetkeks nina  alla. Eemalt võis tunduda, nagu kaitseks ta paavsti nägu ereda valguse eest või lehviataks talle kiire liigutusega värsket õhku. Tegelikult aga oli tema vasaku käe neljanda sõrme ümber klotser.  Klotseris oli õhukindlalt peidus nuuskpiiritusega immutatud vatt, millelt Gaenswein eelnevalt sisseharjutatud liigutusega kaane eemaldas.

Püha Tool võttis jalad alla. “Rahu!” ütles Gaenswein tasa, väljapeetult ent väga enesekindlalt. Hellebardidega ihukaitseväelased, kes vahepeal olid paavsti poole liikuma hakanud, tardusid oma kohtadele. Paavsti pilk selgines hetkeks.

Pater sanctus, ignosce mihi, quaeso!” ( ladina keeli: Püha isa, andesta mulle palun ) “Tean, et olen vast Teile etteteatamata kombeil sattunud Teie Pühaduse palge ette ja seda nii ebasobival hetkel. Siiski tahan Teile vanduda, et nii tehes ei ole ma tahtnud haavata Püha Tooli ega Kõigevägevama au. Paraku ei jätnud Teie kaaskond mulle muud võimalust Püha Isa audientsi saamiseks, kuigi olen seda üritanud.”

End kogudes ei osanud paavst ega tema kaaskond sorava kuid loomult arhailise ladina keele peale midagi kosta ja peegelkiivris mees jätkas, endiselt langetatud pilgul:

“Ma olen vend Bernard, sõdurmunk, kelle viimased jalajäljed jäid maamulda meie Issanda aastal 1098, kolmandamal juunil, kui me julge Taranto Bohemondi eestvedamisel lõpuks peale pikka piiramist Antiochi sisse tungisime. Siis jäin ma lahingumöllus kadunuks, ega oska öeldagi, kas minu eest sel segasel ajal hingepalvet peeti.  Igatahes kuulsid minu enese viimaseid palveid vist inglid, kes mind toona, aga ma ei saa küll mitte öelda, et Issanda otsesel käsul, omas pühas valguses otse lahingumöllust taevasse tõstsid. Omaarvates olin toona ühe väärusulise paganast saratseeniraisa kõveraotsalise mõõga läbi surmavalt haavatud.

Et selist jumalavallatut juttu ükski ristiinimene ei usu, arvasin ma isegi kohe ja polnud seeläbi tegelikult üllatunud, kui Teie abilised minu palvetele audientsile pääseda ei vastanud. Eks ignoreerisid nad neid mõne vaimust vaevatu lalina pähe. Oleksin kõik sinnapaika jätnud, aga nähes, kuhumaale maailm on minu eemalviibimise ajal jõudnud, pidin siiski Teie palge ette saabuma.

Et mind aga ketseri või hullu pähe ei võetaks, palusin ma kahel inglil enesega tagasi maa peale tulla. Minu selja taga seisavad Miikael ja Aleksander – nii olen ma nad ristinud – kes on viimased aastasajad minu kõrval olnud. Nende eriskummaline ilme ei luba ehk oletada, et ma kõik, mis ma siinkohal räägin, välja oleksin mõelnud.”

Nüüd oli end koguda jõudnud nii paavst kui tema kaaskond. Monsenjöör Gaenswein sosistas midagi paavsti kõrva, mispeale see vaatas nüüd juba päris selgel pilgul end Bernardiks nimetanu suunas ja ütles napilt kuid selgelt: “Insisto nos!” (Järgnege meile) ja jätkas saatjaskonnaga varem planeeritud teekonda.

Väljakutäis rahvast jälgis tavapärasest kiiremal sammul liikuma hakanud protsessiooni tummalt, vahetades omavahel mõistmatuid pilke. Rongkäigu lõppu ehtis punase laternana kummaline, peegelkiivris mehest ja kahest tiivulisest peletisest koosnev kolmik.

Peagi sulgusid nende järel basiilika uksed, mis lõikasid protsessiooni ära seejärel väljakul puhkenud elavast suminast. Sellest, mida maailmas neil hetkedel toimunu kohta arvati, kirjutati hiljem terveid raamatuid. Basiilikas, rahvasumma eest varjul, kui paavst oli saanud istuda, jätkas  Bernard nüüd juba väiksema publiku ees:

“Niisiis, inglid, kes nagu pühakirjaski on öeldud, meie elu taevast kaesid, olid toona pikalt jälginud meie piiramist ja taplust ja olid sealjuures nii vaevatud uudishimust, et võtsid mind maamunalt enese rüppe hetkel, kui ma muidu surma oleksin saanud. Nad tõid mu ära otse surma suust ja ravisid minu haavad, et mind tundma õppida. Esiti valmistas see mulle pettumuse, sest minu hinge pidi ootama igavene paradiis, kuivõrd Teie Eksellentsi eelkäia Pühal Toolil, paavst Urabn II isiklikult mulle ja kõigile teistele meie ristiretkel osalejatele igakülgse ja igavese  indulgentsi oli andnud, kui me püha sõja vältel sureme.

Siis aga märkasin ma seda kaost ja hävingut, mis Issanda inglite seas valitses. Oma ajatuses, sest inglid tõepoolest on surematud – vähemalt ei tea neist ükski, et oleks viimaste aastatuhandete jooksul vanadusse või haigusisse surnud, vaid ainult tapelusis otsa saanud – olid nad unustanud Issanda, ega olnud kuulnudki tema Pühast Õpetusest. Oma väheste teadmiste najal seletasin ma neile – ja nad mõistavad suurepäraselt kõiki meie mõtteid – seda, mida ma pühakirjadest teadsin. Nii mõistsid nad minu mõtteid jälgides ka meie verist taplust Antiochis.  Tasapisi mõistis enamus neist püha õpetuse väärtust.

Nii said inglitest minu mõtteid järgides tõelised Kristlased; oma missiooni, mida Urban II õnnistusel maa peal alustasin, tahtsin ma nüüd taevas lõpule viia.  Seda enam, et ma ei mõistnud siis veel ise, et olen niisama elus kui teie kõik siin ja oleksin võinud ka siis maale tagasi pöörduda. Mõistsin hoopis, et taevas ei ole kohta uskmatuile, paganaile, et see peab olema Kristliku maailma kants ja viimane püha peatuspunkt.

Me  heitsime eneste hulgast välja kõik need, kes, nagu mõned inglid ennegi eelistasid Lutsiferi rada. Jah, leidus uskmatuid ingleid, ketsereid, kes arvasid et nad ise on Loojad enam, kui keegi teine iial olla võiks. Need taplused olid verised ja palju ingleid langes mõlemal pool igavesse unne.  Ent me võitsime selle lahingu nagu Issanda tahtel oleme tänaseks võitnud kogu sõja.

Ma viisin meie usu kõikjale, kuhu inglite oskused ja teadmised neil minna lasid – ja neid maailmu oli palju ja nad olid erinevad, nii erinevad, et on õudne neid täna meenutada. Mõned neist pidime me hävitama täielikult, sest nende pead ei paindunud puhta usu ees ja nii läkitasime me nad otsemaid saatana juurde. Teised võtsid meie usu vastu heal meelel, aga oli ka neid, keda pidime selleks jõuga keelitama.

Ma olen väävliallikates elavaid molluskeid ristinud, sest issanda loomaaed on imelik. Ma olen loonud kirikuid seal, kus kõige tahkemaks materjaliks on pilved. Ma olen ristinud kogu maailmaruumi, niipalju, kui ma seda tean. Ja nüüd tulin ma tagasi koju, sest arvasin, et Issanda rahuriik on tulnud, et maailm on puhas rüvedusest ja väärusust, sest olin kindel et minu kodukants on minu vaprate vendade käes ammu üleni püha, et siin ei ole jälgegi paganaist ja ketsereist.

Kuid mida on minu silmad näinud? Inimesed elavad patus, nende hinged roiskuvad rüveduses ja taas on saratseenid Pühal Maal niisama nagu üle maailma mujalgi pead tõstmas. Nii ei saa see jääda, ütlen ma sulle, Püha Isa.

Sellesinase taevase kuukera taga ootab inglite laevastiku eelsalk, keda, näib, ei ole teie maised teadjamehed osanud tänaseni üles leida; Sellel salgal üksikuna on seljataga rohkem aastaid uskmatute järelekatsumist, kui mina oskan kokku arvata. Meie kutse peale järgneb meile kohe terve Oikumeeniline Laevastik, mis on tänaseks universumi suurim ja tugevaim jõud.

Ma palun Pühalt Toolilt ainult üht – õnnista meie püha üritust ja näita oma äravalitu näpuga, kus kohast võiksime me juba täna, Ülestõusmispühal meie Püha Planeedi puhastamist alustada. Millisest roojasest väärusu pesast me alustame – sest minu hing ja kogemused ütlevad mulle, et siin ei aita enam jutust, vaid tuleb valda verd!”

Kirjutajate Kommuuni jaoks, 4. ja 17. jaanuaril 2010.

Igavus

•2010/01/06 • Lisa kommentaar

Olles veel kodus, tundisn ma sageli seda, mida meie põlvkond täna maa-ahastuseks kutsub. Seda inimkonna kõiketeadmisest ja tegemisest tuttavat tunnet, mis oli tingitud igasuguse uue puudumisest. Me olime endale alistunud ruumi läbi rännanud, niipalju kui see võimalik ja mõistlik oli. Sellega olime enestelt röövinud parima põgenemistee – põgenemise uudsusesse, võimaluse minna sinna, kus keegi veel käinud ei ole. Võimaluse olla avastaja, pioneer.

Iva on selles, et avastajale antakse kõik andeks. Isegi kõige julmemad vead, sest ta on ju esimene. Ja inimene. Seega on vead loomulikud. Need, kes tulevad hiljem, nemad ei ole kunagi esimesed. Seega peavad nad olema targemad – sest tark inimene õpib teiste vigadest.

Avastajal on üks suur privileeg veel – ta võib ka enesele kõik andestada. Seda ei pandaks talle pahaks. Ja iga avastaja seda muidugi ei suuda. Aga ta saab ja võib ning tõenäoliselt peabki.

Kodus jäi meil üle ainult sügavustesse sukelduda, sest pind, maapind oli kõik juba meie liigikaaslaste jalajälgi paksult täis. Ent igasugune sügavuti minemine nõuab palju enamat, kui avastaja julge ja riskantne elu. Vead on vead ja kõik peab juba kaugelt enne pihtahakkamist selge olema.

Kui maailma piirid on käes, hakkavad inimesed enda privaatseid piire otsima. Meie ajal näiteks tekkis nähtus nimega ekstreemsport. Inimesed tahtsid tunnetada piiri, leida seda kõige suuremat, idiootsemat, ohtlikumat lolluse hulka, mis kõige nimetatu ülekülluse juures veel hinge sisse jätaks.

Kui pioneeril oli võimalus iga päev mitmel erineval kombel maha surra, ei pidanud ta, et ennast elusana tunda, pea alaspidi mõnda kuristikku tormama, et siis kumminööri abil jälle selle servale tagasi tõmbuda. Ilmselt seepärast, et midagi sarnast võis tõelise pioneeri elus ka täiesti soovimatult, kogemata juhtuda – ja see risk ise andis talle selle tunde, mida ekstreemsportlane enesele kunstlikult luua soovis. Ja ometi elavad nii avastaja kui ka hulljulge mõlemad elu piiril.

Ekstreemsusi on erinevaid, nende ühiseks nimetajaks on inimese tunnetusvõime, võime kogeda, selle kogemise piire kombata ja laiemaks venitada. Ekstreemne sport, ekstreemne kunst, mõtlemine, graafika, virtuaalne reaalsus, kirjandus, suguelu ja mis iganes veel – kõik nad on selle venitamistungi teenistuses.

Miks üldse neid piire otsida, mitte mugavalt ja turvaliselt päevi õhtusse saata, kui see võimalik on? Turvalisus on ju nii tapvalt igav. Iga seiklusjanulise hinge elus jõuab kord kätte aeg, kui ta on valmis igavuses eest põgenema, jätma maha turvalisuse ja otsima enesele midagi põnevat. Vähemalt seni, kuni ta suudab tahta. Ja teha.

Kohe, kui peaaegu iga mees oli võimeline nii palju kokku kraapima, et kodukivi seljataha jääks, said ekstreemsportlastest kergelt öeldes mõttetud friigid, nahahoidjad, arad, odava adrenaliini sõltlased. Tõeline seikleja võttis oma käsipagasi, peotäie kodumulda ja kadus taevasse, valge jutt taga taskurätina mahajääjatele hüvastijätuks lehvimas.

Nüüd ma siis istun siin, keset seda “tõotatud maad”. Ja ma ei suurusta, kui ütlen et istun keset universumit. See, millel ei ole mõõtmeid, ei oma ka keskpaika, nii, et “maailma naba” võib samahästi olla nii siin kui ka ükskõik kus mujal. Ruumi, ruumi on ohtrasti. Igaühele jätkub seda, kasvõi oma isikliku galaktika jagu. Ole ainult mees ja mine. Vali, avasta, tegutse, ela!

Milline adrenaliin, milline seiklus! Vähemalt nii ju ootaks. Igal päeval on minu ees ju täiesti uus ja omanäoline … tühjus! Minu maailm on kaheksa korda kaheksa korda kolm meetrit suur metallpurk. Ma istun siin purgis üksinda nüüd juba poolteist nädalat. Kümme ja pool emakese maa päeva. Muidugi, ma võin ennast lõbustada kõikvõimalike tehnikavidinatega, ajada ajutiselt päris mõnusalt segamini oma ajukeemia, lugeda ja mõtelda… ühesõnaga täpselt nagu kodus. Keskmiselt turvaline on siin kah, õnnetusjuhtum siin või looduskatastroof või mõni konflikt kodus – ühesõnaga ei mingit vahet.

Olgem ausad, hetkel ei tundu see inimese viimane ja suurim ekspansioon ruumi just sugugi mitte sellise meeletu seiklusena, nagu me seda kodus ette kujutasime.

Seda enam, et ma ei ole ju tegelikult isegi üksinda. Lähim mõistuslik elu on planeedil, otse minu all. Seal on kogu põnevus. Paraku ei ole ma suunud nendega absoluutselt suhelda. Ma isegi ei tea, kas nad üldse elusalt pinnale jõudsid – igasuguse mõistliku infovahetuse või isegi peilimise keeravad selle planeedi magnetväli ja kummaline radiatsioon tuksi. Nii, et ma ei tea isegi, kas neil seal all on põnev, kas neist said nüüd lõpuks pioneerid, või lisandusid nad lihtsalt kohalikku ainevahetusse.

Mina muidugi olen pioneer ja sellest tulenevalt – mida ma ka ei tee, on mul õigus. Protokolli järgi tähendab see, et kõigepealt ei tee ma veel kolm ja pool päeva mitte midagi. Seejärel, kui nad ei ole naasnud, lähen ma neile oma purgiga järgi. Muidugi, pioneerina! Ent pioneerina ma võin otsustada, et on siiras idiootsus end sellesse magnettorimde ja radiatsiooni põrgusse neile järele kukutuda. Eriti nüüd, kui nad ei ole suutnud tervelt kümme ja pool päeva sidet luua ega endast üldse märku anda.

Minu kohus on olla ustav. Aga ma saan ja ühtlasi pean oma kaaslastele ustav olema eeskätt kaine mõistuse juures. Nii, et mul on veel kolm ja pool päeva igavust, mille ma saan täita eetilis-pragmaatilise kahekõnega, siis tuleb tegutseda. Lõpeks, kui nad seal surid, siis oleks minust igati ustav edasi elada ja mitte vabatahtlikult nende saatust jagama sõita. Siis olid nemad pioneerid ja mina olen see viimane loll, kes ei oska eesläinute vigadest õppida. Dilemma!

Kolme ja poole päeva jooksul võin ma sellele mõeldes hulluks minna. Mingit pragmaatilist ega eetilist lahendust sellele probleemile ei ole.

Üks mõte on muidugi veel. Võib-olla on minu usaldusväärse purgi sidesüsteem tuksis. Viperusi ikka aeg-ajalt esineb. Ma peaksin tegema diagnostika. See aga välistab igasuguse side planeeiga diagnostika vältel. Ja kui nad on seal all ja mind kohe vajavad, ei kuule ma neid, ega saa neid aidata. Diagnostikat ei tohiks teha, kui ekspeditsioon väljas on. Aga ei ole ka kunagi juhtunud, et ekspeditsioon ei saa ühendust nii pika aja jooksul. Ühesõnaga ma peaksin tegema diagnostika. Aga protseduuri kohaselt oleks see viga.

Nii, võtan kokku. Diagnostikat ma saaksin teha, aga ei tohiks. Aga see oleks mõistlik. Ja ma olen pioneer. Midagi muud ma tegelikult teha ei saa. Kasu.. kasu võib olla, kahju tõenäoliselt ikkagi ei ole. Kokkuvõttes on mul kuratlikult igav!

Ma olen ju pioneer! Vead saab andeks. Purk, teeme sidediagnostika!

* * *

Poolteist tundi on möödas ja ma kuulen planeedilt lähtuvaid sajatusi. Side on selge nagu taevas ilusal suvepäeval. Nad imestasid, miks mul diagnostikani jõudmisega nii kaua aega läks. Arvasid, et ma olen koos oma purgiga kosmoserisuks saanud ning nad igavesti selle planeedi embusse jätnud. Nad valmistusid seal juba koloniseerimiseks. Nimelt leidsid nad viimase päeva jooksul puhast vett ja arutasid parajasti kas nende väike seltskond on mõistliku genofondiga asunduse jaoks ikka piisav, kui mul nendega ühendus õnnestus luua. Niipalju siis nende ekstreemsest tulevikust ja … suguelust!

Ootus

•2009/12/30 • Lisa kommentaar

Mõelda vaid, täna on ju 30. detsember.  Ma olin selle täiesti unustanud. Aasta lõpp, uus aasta, maakera tiir ümber päikese. Siin ei tähenda see tegelikult suurt midagi. Nojah, see tähendab et jõulud on ju kah nüüd juba möödas.  Kunagi olid jõulud aasta suursündmuseks, mida ma koos teiste lastega juba suve lõpust alates ootama hakkasin.

Kui sünnipäev välja jätta, siis see oli ju aeg, kui võis kindel olla kingituste peale. Ja kõigile lastele meeldivad kingitused. Isegi need kingitused, mis tegelikult suuremat rõõmu ei paku – no nagu sokid või sussid või igati hädavajalikud koolitarbed on lihtsalt suurepärased vähemalt seni, kuni nad on pakis.

See ootus on mul veel väga hästi meeles. Sa ju ootad üllatusi – ja mingis mõttes ei olegi need üllatused – aga igatahes oodatud ja teretulnud. Jõulud, kingitused ja kõik see muu.

Ometi ühel hetkel ei hooli sa enam kingitustest, tagantjärgi kaotavad oma sära pühad ja muutuvad oodatust hoopis kurnavaks kohustuseks. Nojah, pühad on möödas. Või kuidas võtta. Kui ma koolis õpitust õigesti mäletan, siis olid Jõulud seotud talvise pööripäevaga, mida usumütoloogia endasse sulatades ajaarvamise algusega sidus.  Ja siis oli veel mingi kalendrireform, nii, et ajaarvamise algus ja kalendriaastad sattusid nihkesse. Kui nii võtta, siis on see muidugi suurepärane moodus sisuliselt ühte sündmust kaks korda tähistada. Aga igavusega peab ju kuidagi võitlema ja oma möödunud aega arvestama. Parasvöötmes olla kunagi aja kulgu aastaaegades mõõdetud – neli suve vana, näiteks. Muutused markeerivad aega.

Nojah. 30. detsember. Kui keegi oleks mulle 5 aastat tagasi öelnud, kes või kus ma hetkel olen, noh, ma ei oleks teda uskunud. Keegi ei oleks.  Ma käisin siis ülikoolis, õppisin majandust ja tegin kursaõdedele silma. Selles elus olid omad hetked, jah. Ilusad hetked. Tüdrukud olid kah ilusad. Piisavalt ilusad, et kevade lõpus võis esineda keskendumisraskuseid. Ei olnud sellel viga midagi, kohe mitte midagi.

Aga isegi hull mustalne ei oleks mulle viis aastat tagasi suutnud ette ennustada seda, kus ma olen täna. Kui, siis võib-olla kaudselt, nii, nagu omal ajal võis ajalehesabas avaldatud horoskoobist päevasündmusi lugeda. Umbes et kaladele võidakse teha tulusaid ettepanekuid, et nad  olgu ettevaatlikud päikesega, vältigu teravaid metallesemeid ja katsugu kontrollida emotsioone.  Mida üldisem kirjeldus, seda enam ta ühe või teise juhusliku päevasündmusega sobis.

Viie aasta eest oleks mustlane võinud mulle ennustada küll, et ma viibin kodust väga kaugel, ma pean olema ettevaatlik päikese suhtes, kontrollima oma emotsioone ja vältima teravaid metallesemeid. Aga kui ta oleks öelnud et ma olen just hetkel just siin… no ei. Ei oleks uskunud.

Neli aastat tagasi võib-olla juba oleks uskunud. Ajaloost nähtub, et progress toimub teaduses ja tehnikas hüppeliselt. Tõenäoliselt seetõttu, et teadlastel on pimedate kanadega rohkem ühist, kui nad tunnistada tahavad. Isegi kui jätta kõrvale kõik need institutsionaalsed teadlased, kelle katsed, et mitte oma uurimissuunda ja karjääri lõpliklt ära nullida, alati ja ainult marginaalseid tulemusi annavad, on nad ju sunnitud esitama hüpoteese tulenevalt teooriast ja neid siis katsetega kontrollima. Teisisõnu oletama ja proovima. Aga ainult haruharva juhtub, et selle proovimise käigus – mille eesmärgiks on tõestada seda mida loodetakse teadvat – esineb mõni väike kuid saatuslik, hiljem tuvastatav ja korrata suudetav viga, mille käigus õpitakse midagi tõeliselt uut ja huvitavat.

Ei tea, kas teadusavastusteks oleks suurem tõenäosus, kui sulgeda mõnda laborisse kari šimpanse, sekka paar hullu, mõni pime ja mõni erakordselt käpardlik indiviid ja siis lihtsalt vaadata ja jälgida, mis nad teevad ja mis sellest kõigest välja tuleb… nojah.

Igatahes neli aastat tagasi oleksin ma võib-olla juba uskunud, sest esimene oluline hüpe oli tehtud ja avalikkuse ees. Kas just uskunud aga lootnud kindlasti. Muidugi mitte tänast 30. detsembrit, ei, seda küll nüüd otseselt mitte. Aga lootnud, et ma saan oma võimaluse, seda küll.

Esimene signaal. Nii, ahaa, emotsioonid kontrolli all hoida, rahulikult hingata. kolm neljandikku on veel jäänud. Tegutseda tuleb mõistlikult ja võib-olla on siis meil kõigil veel võimalus. Tuleb püsida varjus; ei tohi ennast antenni otsa sokutada, säilitada rahulik hingamine, enesekontroll. Nii. Paneelid. Vasema paneeli ülemine sektsioon … seda ei näe ma enam kuskil. Parema paneeli ajam on läbi. Ühel küljel on väike, umbes sõrme jämedune peaaegu ümar auk, ajami teises küljes haigutab rusikasuurune tühimik. Midagi on siit üsna kiiresti läbi läinud ja muist kaasa viinud. Ja nemad seal vajavad voolu.

Surun saapad nii kõvasti kui saan ajami alla ja proovin paneeli ülespoole liigutada. Tunnen, kuidas paneel väga aeglaselt kuid kindlalt ja sirgjooned minust kaugeneb. Palju sellest kasu ei ole, ilma ajamita ei saa paneeli tsentreerida. Midagi ehk siiski.

Ta ütles et ma peaksin olema ettevaatlik, et saapad ajami alla kinni ei jää. Isegi kui mul oleks konnasilmad, ei saaks ma nendega ajami all ringi vaadata. Aga pole midagi, hoiame emotsioonid kontrolli all. Hingame rahulikult…. Parem jalg ei ole kinni jäänud. Vasak kah mitte. Väga hea. Ei mingeid ootamatuseid.

Vasema paneeli ajam on korras. Või vähemalt ei paista siin ühte auku. Jälle signaal. Pool on alles. Veel sama kaua on jäänud… Ei tea, kui palju ma selle paneeli sirgeksajamisele kulutasin… rahu! Nii, Vasema paneeli ülemine sektsioon on meie juurest lahkunud. Peab ütlema et jäädavalt, sest ma ei näe temast osakestki. Tuleb viimase paneeli ühendused termineerida ja me saame sellest paneelist 2/3 kasutusse. Ja me saame seda ka tsentreerida. Midagi on alati parem kui ei miadgi. Nii. Tööriistad on vööl. Pistikud on otstele külge jäänud, väga hea. Kahju, et mul ei jätku õhku.. et teise paneeli ülemine sektsioon siia asemele tõsta. Aga kahetseda ei ole mõtet… ahh.. haarats läheb klemmile ümber. See võib-olla isegi õnnestub. Nii. Olemas. Huhh. Ja  nüüd hakkan vaikselt tagasi minema. Seni läheb kõik ootuspäraselt.

See on peaaegu nagu sukeldumine perfektse ujuvusega, nagu vaba langemine, enne, kui oled langevarju avanud. Ainult ilma kiiruseta, sest selleks puudub referents. Tuul ju ei tuiska üle näo, kombinesoon ei laperda. Muidugi, lesti ju kah ei ole, käte vehkimine ei mõju eriti kuidagi.  Nojah, vaakum – see ei ole ei õhk ega vesi. Ainult tore tühjus. Ruum. Eimiskit terve ilmatäis. Nüüd rahulikult mööda liini tagasi.

Täpselt nagu sukeldudes, ainult et hetkel tuleb enast käte jõul mööda liini tõmmata – no ja jõudu eriti ei kulu sest massireferentsi ju ei ole. Nähtavus on fantastiline; mu sogases vees sukeldumist propageerinud instruktor vajuks kadedusest mutta ja ainult mullid reedaksid tema eksistentsi. Valgus paistab siin ju sõna otseses mõttes valgusaastate kauguselt.

Signaal. Neljandik on jäänud. Miks ma siin olen? Nojah, selle sama sukeldumisinstruktori pärast. Mitte poolelijäetud majandusülikooli, omandatud bioloogiakraadi,  hüdropoonikaaia või kogunenud insenerteadmiste pärast. Nii väikese hulga õhuga olin ma ju teoreetiliselt üldse ainus meeskonnaliige, kes hakkama saaks.  Ega nad muidugi ei uskunud. Kapten tahtis minna, aga tehnik ütles väga targalt, et kangelaslikult surma läinud kapteni asemel oleks meil vaja võimalust ellu jääda.

Sukeldumine mulle meeldib. Suviti meeldis mulle end maailma tavapärasuse eest vee sisse ära peita. See oli siis teine, harvem külastatav ja seepärast kohati palju paeluvam maailm; seal oli vähem kära ja arvamusi, rohkem vaikset vaimustust. Mõneti on see siin ikka väga sarnane. Lüüsini on veel natuke maad – umbes viisteist meetrit. Näib, et vist jõuangi. Hehh, kahju et seda sukeldumislogisse kirja panna ei kõlba.

Signaal. Kurat! Õhk on otsas. Nüüd tuleb lihtsalt edasi liikuda; rahulikult, paanitsedes hakkan kohe ahmima. Sügavad hingetõmbed, et kõik kätta saada… Minu ümber on gaasi küll, ainult siin napib tasapisi hapnikku…Veel kümme meetrit. Sukeldudes ma hingaksin nüüd end rahulikuks sundides tasakesi välja, liigutaksin oma lesti ja oleksin pinnal. Seitse meetrit. Oleks ju kena, kui keegi liini pidi mind lüüsi tagasi tõmbaks. Huvitav, miks me selle peale ei mõelnud?

Vastik! Kramp! Mõned kägistavat üksteist selle rämeda poolorgastilise surmaeelse tundmuse saavutamiseks; ma olen seda kogenud, kui vabasukeldudes liiga kauaks vee alla jään. Lüüs paistab. Veel kaks tõmmet…

Huuled, õhk, külm ja pime. Maitse järgi otsustades on midagi mu suhu surnud. Enesele üllatuseks värisen kergelt. Kuulen eemal liikumist.

“Said hakkama ja me vedasime su lüüsi sisse. Niikaua suudab isegi kapten hinge kinni hoida. Reaktor on endiselt rivist väljas, tänu paneelidele saime side tagasi. Võtame protokolli vastu ja lülitame siis vahepeal jälle soojenduse sisse. Kondensaat juba  koguneb… Nad jõuavad siia järgmisel aastal!”

Ta naeratas, ma ütleksin õelalt.

“Head vana-aasta lõppu siis, ülehomme on esimene jaanuar!”

 
Follow

Get every new post delivered to your Inbox.